«Teater Vanemuine esitleb…» ehk Kuidas reklaamida Jeesuse-muusikali

Tartus Vanemuise teatri lava taga on neljapäeva pärastlõunal argiselt vaikne ja rahulik. Mitte miski ei viita sellele, et teatri suure maja hiiglaslik lavaruum seks päevaks hoopis telestuudioks on ehitatud ning et kohe-kohe tuleb hõbekõridel Vaiko Eplikul ja Liisi Koiksonil püsti karata ja suvise suurmuusikali «Jesus Christ Superstar» reklaamvideo võteteks saali tõtata.
Koikson ja Eplik põrnitsevad lavataguses puhkenurgas hoopis teleekraani, sellal kui Mikk Mikiver omaaegses hittfilmis ««Hukkunud alpinisti» hotell» oma kuulsad read põristab: «Mina sidusin mind kinni… Mõistate?»
Paljudele siinsetele muusikalidele näo andnud kunstnik Ellen Cairnski tõttab kohviku poole, et sealt hetke pärast, õndsalt naeratades, Snickersiga naasta.

Orkester näitleb mängu

Kell kolm pärastlõunal on Vanemuise sümfoonikud ja lavastuse muusikaline juht Tarmo Leinatamm oma kohad teatri hiiglaslikul pöördlaval siiski sisse võtnud, üritades lindilt kostuvale helitaustale viksilt mängimist peale näidelda.
Alguses läheb markeerimine üpris visalt, sest moosekandidki kuulevad varem kokkulõigatud popurriid esimest korda. Aga kui Hannes Kaljujärve hääl juba kümneid kordi järjest lindilt «džiisõs kraist superstaar» on veerinud, on ka keelpillide rühmal üheaegne poognavehkimine üpris käpas.
Muusikali tulevase videoklipi režissöör Ove Musting ja operaator Pelle Vellevoog firmast Downtown Pictures üritavad lavale püsti aetud kaameranoolega üle orkestriliikmete peade sõites pilti haarata. Noole otsas kõlkuv kaamera peab liikuma sentimeetri täpsusega, et mitte riivata ühtegi pilli ega muusikut.
Ühtäkki vantsib Eplik üle lava, fantapudel näpu otsas, märkab saalis Jeesuse-osalist Stephan Hansenit ja võtab suuna temale. Peagi vudib kohale ka Koikson.
Nii Juudast mängiv Eplik kui Maarja Magdaleena rollis Koikson on riides kui vanad punkrokkarid, soengut kaunistamas 1980. aastate trendisümbol, erkpunane peapael.
«Ega nad tegelikult nendesse kostüümidesse jää – poleks aus panna nad õigetesse kostüümidesse ja nõuda neilt tegelaskujuks kehastumist ilma, et nad oleksid üldse proovegi teinud,» räägib Cairns hiljem.

Suitsu, rohkem suitsu!

«Suitsu, veel suitsu, rohkem suitsu,» hüüab Musting tossuaparaatide eest hoolitsevale lavamehele. Ühe hetkega mattub kogu orkester piimjasse uttu ja kiirelt lavatorni poole vuhisevas tossupilves on kuulda vaid ehmatanud moosekantide köhimist.
«See on alles algus – ja nii kaheksa etendust järjest: katsuge siis ilma vigadeta mängida,» pistab Leinatamm hauataguse häälega. Orkester pahvatab naerma, samal ajal kopse puhtaks köhides. «Kes ütles, et see ei haise,» ühmab keegi puhkpillirühmast pahaselt.
«Toivo, nüüd siis neli korda järjest,» teadustab videosalvestust hindama tulnud produtsent Paavo Nõgene saali tagaosas passivale heli- ja videoala juhile Toivo Tennole. «Teater Vanemuine esitleb, maailma tuntuim muusikal…,» kõmab Kaljujärv üle saali ja esimene salvestus saab hoo sisse.
See pole aga sugugi kõik, sest pärast orkestrantide meeleheitlikku markeerimist kamandab Musting pöördlava liikuma ja nõuab klipi kümme korda uuesti esitamist.
Ja ühtäkki avaneb saalis istuvaile pealtvaatajaile, nende hulgas kolmele solistile, lustakas vaatepilt, mis tavaliselt orkestriaugus konutavaid muusikuid sõna otseses mõttes uuest küljest näitab.
Teineteise järel vuhisevad vaatajate eest mööda kontrabassid, vasktaldrikulööja, timpanimängija, pasunakoor, seejärel taas keelpillid… Leinatamm vehib ja vehkleb, mattudes aeg-ajalt rohekas-kollakalt helendavasse sudusse ja siis sealt ilmudes, justkui oleks tema ise see Jeesus, kes paari kuu pärast ilmarahva rõõmuks teatri suvelavale tuleb.
Püüdlik vehkimine jätkub ka siis, kui lava pöörlemiskiirust veelgi enam üles kruvitakse. («Volli, kui lint katkeb, jäta vehkimine järele!» meenub Leinatamme jälgides fraas Ita Everi kunagisest naljashow’st.)
Paari minuti pärast seiskub mootor tasase nõksatusega ning naljatlemisi iiveldushäälitsusi imiteerivad trompetistid paluvad lava järgmisel korral teisele poole lükata.
«Tahaks oma tavalise töö juurde tagasi,» õhkab parlamendisaadik Leinatamm. Sinise soojendusdressi seljast heitnud režissöör näib õnnelikuna, kuid pole siiski veel täiesti rahul.
Kui kolmekümne- ja viieteistkümnesekundilised reklaamiklipid veel paarkümmend korda on kõlanud, tunnistab Leinatamm kogu hingest: «Süda läheb lõhki sellest tiirutamisest.» Justkui nõiaväel teatab Musting seepeale, et orkestriga ongi selleks korraks kõik. Kergendunult ohates tõusevad orkestrandid toolidelt ja vaaruvad väljapääsude poole.

Leinatamm võtab poose

Tegevuspaik muutub ja nüüd läeb kõik märksa kiiremini – Vellevoog veeretab oma Ameerikast ostetud kaameranoole saali suunas ning sätib selle spetsiaalselt salvestuseks paigaldatud platvormi kohale. Nüüd paterdab monitoripilti uudistama ka peakangelane Hansen. Paljajalu. «Ehh, ma olen paljajalu käimisega nii harjunud,» pistab näitleja, kui selle üle imestust avaldan.
Esmalt salvestatakse Leinatamme dirigendipoose. «Ma ei olegi kuulnud, et Tarmo nii kaua tasa suudab olla,» sosistab Hansen hetkel, mil kaamerat sätitakse ja Leinatammel objektiivi ees lihtsalt oodata tuleb. Läbi monitori paistavad laetuled muusikalise juhi taustal kui tähistaevas. «Kasseti peale ka ikka võtsite või,» küsib ta mõni hetk hiljem asjalikult ja vantsib seepeale saali Jeesuse-kehastajat vaatama.
Erinevalt Koiksonist Hansenil salvestuse ajal laulda ei tule: nii luuakse norraka ümber valgusvihust ja suitsupilvest oreool, mille sees Jeesus üksnes pidulikult käsi üles-alla liigutab.
Kui Eplikki on teeneka tossumasina kogupaugust tingitud tihedast suitsupilvest kaetuna end kaamera ees mitu korda üles upitanud, on reklaamiklipi töömaterjal lõpuks valmis. «Noh, sellest tuleb siis nüüd see Eesti teatri sajandi parim klipp,» sõnab Nõgene ja tõttab tööpostile.

Muusikal «Jesus Christ Superstar» esietendub Tartus Vanemuise teatri kõrvale rajataval suvelaval 11. juunil

Juudas
Vaiko Eplikule (22) on selles lavastuses osalemine elu esimene muusikalikogemus. «Ma ei ole ju tegelikult mingi näitleja, esimest korda proovin,» on laulja öelnud. Laiemale üldsusele sai Eplik tuntuks võistlemisega mullusel Eurovisiooni lauluvõistlusel Riias.

Jeesus
Stephan Hansen (33). Rootsis Göteborgi ülikoolis muusikat ja draamakunsti õppinud norra tenor, kes kodumaal ja mujal maailmas on Jeesuse rollis esinenud 476 korda, on üks kolmest välislauljast, kes selles muusikaliprojektis osaleb. Ise on ta tunnistanud, et pelgas lapsepõlves Webberi lavastust sootuks.

Maarja Magdaleena
Liisi Koikson (20). Georg Otsa nimelise muusikakooli õpilane ja tuntud poplaulja on viimaste aastate üks tunnustatumaid muusikaliartiste, osalenud niisugustes lavastustes nagu «Evita», «Aida» (Vanemuine), «Grease» (Eesti Nukuteater) Miss Saigon (Smithbridge Productions) jt.

Orkester
Tarmo Leinatamm (46), lavastuse muusikaline juht ja dirigent, lõpetas 1981. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi koorijuhtimise erialal. On teinud muusikalisi kujundusi sõnalavastustele, töötanud raadios ja televisioonis. Oli ka Vanemuise suvemuusikalide «Evita» ja «Aida» muusikaline juht ja dirigent.

Helilooja: Andrew Lloyd Webber, teksti autor Tim Rice
Lavastaja: Georg Malvius (Rootsi)
Kunstnik: Ellen Cairns (Suurbritannia)
Koreograaf: Jüri Nael
Kõrvalosades: Alexander Lycke (Rootsi), Aivar Tommingas, Taisto Noor, Jaan Willem Sibul, Rommel Singson (Filipiinid) jt.
Kaastegevad: Ultima Thule ja Urmas Lattikas, Vanemuise ooperikoor, balletitrupp, orkester