Teater tõi välja kaks «Imearsti» korraga
Anu Aaremäe, Postimees
Monolavastusega on ainult kaks varianti. See saab olla kas väga hea või väga halb. Üksi lavale sattumist võib võrrelda tundmatus kohas vettehüppamisega. Kas hakkad ujuma või vajud põhja. Varianti, et peaaegu ujun, ei ole. Päästerõngast ka ei ole.
Tartu lähedal Tammistus viskab Priit Pedajas sel suvel kuus näitlejat (3 + 3) ükshaaval ellujäämiskursustele… ja nad ujuvad välja. Mõni vägagi veenvalt, mõni vahepeal pisut vett kopsu tõmmates, aga ära ei upu keegi ja saalisistujal igav ei hakka.
Peale näitlejate pole laval suurt midagi. Mis on, see on perfektne. Geniaalne lavakujundus, milles pole mitte ainsatki üleliigset detaili. Pole ka tühja toa tunnet.
Üks tekst, kaks lugu
Kavalehelt võib lugeda, et Vanemuise suvelavastust «Imearst» mängitakse kahe koosseisuga. Olles mõlemad kooslused ära näinud, ütlen, et vaatasin järjestikustel päevadel kaht erinevat etendust. Kahe erineva «perekonna» lugu. Nende tekst on pärit küll samast tekstiraamatust, nad kannavad samu riideid, aga siinkohal ühisosa ka lõpeb.
Priit Pedajas on samaaegselt, samas kohas ja sama lähtematerjali baasil välja toonud kaks erinevat tükki, mitte pole teinud dublantidega lavastust. Mina pole sellist eksperimenti varem kohanud ja pole kindel, kas seda üldse nii väga tehtud ongi.
Imearst võib olla kas mõtlik introvert või koleerik, kelle hullupilk tahes-tahmata vaatajast läbi puurima kipub. Kumbki väline olek ei välista teatavaid võimeid ega anna nende olemasoluks ka mingit garantiid, küll aga mõjutavad neid valikuid, millist naist ja millist mänedžeri tal inimesena toimimiseks vaja on.
Ma ei kasuta siinkohal meelega ühtki nime, vaid jätan avastamisrõõmu tulevastele vaatajatele alles. Millise naise võtab liiga mõtlik ja aeglasetoimeline professor? Eks ikka sellise avatud ja emotsionaalse tüübi, kes ullikese eest lausa emalikult hoolitseb… enda unarusse jätmise hinnaga. Tal on rohekashalli maanteevärvi õlgadeni juuksed ja totter juukselõks. Ta pole aastaid leidnud endas vaimujõudu juuksurisse minna.
Koleerikust professori jaoks oleks selline naine natuke liiast, tal on vaja hoopis isikliku karisma ülejääkidega tegelda. Sellise professori naine kipub ära kuivama, liiga sageli pudeli põhja vaatama ja vihkama. Egoistist meest ja tema kaudu ka iseennast. Oma välisilmega tegeleb ta nii, nagu tema nooruses seda tehti. Mida aasta edasi, seda ebakindlamaks käsi muutub ja seda rohkem tuleb soengusse volüümi… Tal pole jõudu detailidega tegelda.
Kõik maailma mänedžerid kannatavad teatava klounikompleksi ja mölapidamatuse all. Kuigi ka siinkohal on tegu täiesti erineval moel koomiliste mölalõugadega, on klounide vahetamine siiski kõige kergem. Töösuhete puhul pole isiklik meeldimine või mittemeeldimine ju kõige tähtsam… vähemalt ideaalis. Seda kinnitavad ka kõnealused klounid ise.
Kloun-mänedžeril võivad olla tuules laperdavad kõrvad ja pedelikult lakutud juuksed. Teisel juhul võib ta omada erilist võimet igal hommikul oma loomulikele juustele odava ja halvastiistuva paruka fassong anda. Tähelepanuta ei saa selline mees küll kusagil jääda.
Mõlemad variandid mõjuvad ühtviisi jaburalt ja vastikult veenvalt. Ma olen sihukesi tähtsalt lolli näoga mänedžere päriselus kohanud küll.
Keegi ei valeta
Kindlasti olete kuulnud kahte või rohkemat inimest rääkimas justkui samast asjast. Keegi ei valeta otseselt. Faktid on samad, aga vaatenurgad ja rõhuasetused on niivõrd erinevad, et moodustuks justkui mitu erinevat kosmost.
Selliseid asju teevad sageli lahutajad või riidu läinud äripartnerid. Inimesed, kes mingitel põhjustel ei saa omavahel suhelda, aga rääkida tahavad nad ometi. Kas või selleks, et oma mõtete verbaliseerimise kaudu ise nende segadikus orienteeruma hakata.
Kõigepealt räägib mees endast ja oma maailmast ise, mida vajalikuks peab. Siis astub sisse tema naine ja eelnevalt kuuldu teiseneb oluliselt, saab värve, varjundeid ja vaatenurki juurde. Siis tuleb mänedžer, kes on justkui perekonnaliige… ja kogu asi saab ka kõrvaltvaataja irooniakihi võrra rikkamaks. Süsteemid hakkavad väljajoonistuma.
Kui te sama meest järgmisel korral kohtate, vaatate teda juba hoopis uue pilguga. Kui tahate, võite tema eest varjata, et kohtusite vahepeal veel nii mõnegi asjasse puutuva inimesega ja teate temast võib-olla rohkemgi, kui ta ise endale tunnistada tahab. Mees räägib sama koha pealt edasi, kus tal jutt pooleli jäi, aga teie enda vaatepunkt on nihkunud.
Mina olen küll päriselus inimesi samamoodi lahti kodeerida üritanud. Pole just lihtne ettevõtmine, aga see, kui vaikselt taipama hakkad, mis ta ajudes tegelikult toimuda võib, on alati pagana huvitav.
Suvelavastus
Brian Friel «Imearst»
Lavastaja Priit Pedajas
Kunstnik Riina Degtjarenko
Osatäitjad Külliki Saldre või Merle Jääger, Hannes Kaljujärv või Aivar Tommingas, Riho Kütsar või Peeter Volkonski
Vanemuise teatri esietendus 12. juunil Tartumaal Tammistu küün-kontserdisaalis