Teater päeval suures majas

Siinne tekst on mingil määral reisikirjeldus. Kulgesin päevasel ajal sõnalavastusi etendavates suurtes teatrites ja nende majades, et vaadata, mida, kuidas ja kellele seal ja siis mängitakse. Näiteks märtsis võib Draamateatris, Endlas, Ugalas, Rakvere teatris ja Vanemuises vaadata nädalas kella 11 ja 15 vahel keskeltläbi 1-2 etendust. (Kui nüüd täpne olla, siis Rakveres ei saa, sest suur maja on remondis ja nemad näitavad oma päevaseid asju mujal, näiteks Tallinnas Salme kultuurikeskuses). Samuti võib nendes teatrites näha muude (väike)teatrite külalisesinemisi ning Vanemuises vahel ka muusika- ja tantsulavastusi.
Võib teeselda üllatust, et päeval näeb teatris peaaegu ainult ühele kindlale sihtgrupile suunatud teatrikunsti. Tahes-tahtmata tekib küsimus, et miks ei võiks mõni suur teater mängida mõnda väga tõsiseltvõetavat ja isegi raskepärast etendust päise päeva ajal?
Kindlasti on ka sellisel kellaajal publik olemas, küll arvatavasti mõnevõrra erinev õhtusest. Valges pimedasse saali minnes ning sealt valges (ja “valgustatuna”?) välja tulles võib nähtud etendusele mingi lisanüansi juurde saada küll.
Teatri ja ühiskonna kivistunud harjumustega jonni edasi ajades võiks küsida: miks mängivad teatrid noorpublikule mõeldud etendusi peaaegu alati päeval – valges? (Alternatiivi pakub Ugala ja õigesti teeb.) Võib-olla naudiksid lapsed parema meelega ikka valges valget aega ja hämaras muud?! Ja õhtupoolikul oleks teatrisse minna ikka poole uhkem. Aga jah, ega kõiki tükke sobigi õhtul, soliidsel ajal, esitada. Vastuargument on ka see, et kuna lapsed liiguvad väljas ikkagi valgel ajal, siis satuvad nad ehk ka iseseisvalt teatrisse.

Lastelavastused – tegelikult täiskasvanutele

Mis torkab kõige teravamalt silma suurte lavade lastelavastusi vaadates? Muidugi see, et näidendite-lugude mängukavva valimisel on arvestatud eelkõige lastevanematega. Et laps jõuaks teatrisse, on vaja ju kõigepealt murda vanemate-kasvatajate-õpetajate süda. Mingis mõttes – eelkõige majanduslikus – on see muidugi normaalne ja arusaadav. On küllalt selliseid lugusid, mida võib aastasadu iga paari aasta tagant uuesti “lastele” lavastada ja mis igal ajal tunduvad kasulikuna nii suurtele kui väikestele. Traditsiooniliselt veavad siis jälle endised lapsed tulevasi lapsi “kohustuslikele” lasteetendustele. Selline nostalgial ja rutiinil ratsutamine loob (on juba loonud) paratamatult surnud ringi. On olemas ju väga palju lugusid ja paljud on märksa huvitavamad kui siinmail tuntud! See on muidugi keerulisem, aga kas poleks ausam ja loogilisem mõelda lastele lavastades eelkõige neile endile? See eeldab aga seda, et lapsed tõstetakse täiskasvanutega samale tasemele. Teatritegijad peaksid olema väga tähelepanelikud, sest (lasteteatri) publik koos oma maitse-eelistustega muutub üsna kiiresti. Kui teatritegijad lähenevad lapsele kui mingile üldiselt teatud omadustega olevusele, siis võib juhtuda, et publik kasvab lihtsalt teatris pakutust üle.
Üks oluline tõsiasi, mis päeval teatrit vaadates kahetsusväärselt välja paistab, on see, et meil peaaegu puudub lapsi ja noori (teravalt) puudutav kaasaegne sotsiaalne teater. Seda ei ole vaja meile, seda on hädasti vaja neile. Vähe kohtame päeval ka originaalnäidendeid, olgu siis kas või tõlkeid. Valdavad on ikka dramatiseeringud, ülekirjutused ja muud, mille tegemine nõuab kahtlemata vilumust. Vaatamata sellele, et päevase teatri primaarne suunitlus siinkirjutajalt kiidulaulu pole saanud ega saagi, on hea meel siiski teada anda ka paljust meeldivast, mida võib praegu teatrites päeval kogeda.

Tuttavad telest

Nagu juba mainitud, peab laste teatrissesaamiseks meelitama teatrisse nende vanemad. Kõige kindlam on lavale tuua vanad telelavastused, mida praegused täiskasvanud nimetavad meelsasti juba kultuslikeks. Rakvere teatri Heljo Männi – Kaarel Kilveti “Mõmmi ja aabits” on selles suhtes hea näide. Selle lavastaja Kaarel Kilvet ja kunstnik Gunta Randla tegid 30 aastat tagasi ka algvariandi, kuulsa telelavastuse, nii on Rakvere teatri uusversioon ja telelavastus koherentsed. Iseenesest ma seda siiski mõista ei taha, miks kolm aastakümmet vana stilistika ja esteetika on rahulikult siirdatud tänasele teatrilavale. Lavastusele on iseloomulikud ka seda tutvustavad pisut infantiilse alatooniga laused teatri kodulehel: Mõmmi on karupoeg. Tal on karuisa ja karuema. Tal on sugulased Karu-Kati ja Karu-Mati. On sõbranna Jänku-Juta ja head tuttavad Rebase-Rein ning Hundi-Uudu. Veel on Mõmmil Aabits. Karuaabits. Karuaabits on karutähti täis ja need tähed peab Mõmmi omale pähe saama. Siis on tema karupeake karutarkust täis ja kõik saavad öelda – küll see Mõmmi on üks tubli loom! Ja veel on Mõmmil mets. Mets, mis ärkab igal hommikul Mõmmiga koos ja on just nõnda põnev, uus ja salapärane nagu lapsepõlv. Muigama paneb asjaolu, et kas tõesti on loodetud, et 3–5aastased lapsed, kellele see lavastus arvatavasti tehtud on, loevad Rakvere teatri kodulehte? Aga see selleks. Etendus kulgeb nii nagu peab, nagu vanasti – ja see tekst muudkui voolab ja voolab…
Kahjuks küll nägemata, aga midagi samalaadset lubab aimata Ivo Eensalu lavastatud Jevgeni Švartsi näidend “Lumekuninganna” Eesti Draamateatris. Kuuldavasti olla seal nii mõndagi tuttavat 1986. aasta telelavastusest, mille lavastas samuti Eensalu.
Draamateatri teinegi lastelavastus on televisioonist nukufilmina tuttav, Aino Perviku – Urmas Lennuki näidend “Kunksmoor ja kapten Trumm”. Ain Prosa lavastus rõhub kahele asjale. Esiteks väga hea (alg)tekst ja temaatika, mille adekvaatset teatritõlgendust oleks kasulik näidata tõesti iga paari aasta tagant. Teine rõhk on muidugi eelkõige Kunksmoori osatäitjal Ita Everil ja ka Trummi osatäitjal Tõnu Kargil (kõiki väiksemaid osi esitas Anti Reintal). Igati tervitamist väärt faktid, aga vaatajana terviku üle ma nii väga õnnelik ei ole. Näitlejad tegid oma töö muidugi ilusti ära, aga liigagi tihti tundus, et lavastaja on lasknud näitlejatel lihtsalt omasoodu laval olla ja teksti ette kanda. See on mu meelest ka üks meie lasteteatri suurimaid puudusi, et tegevuse asemel minnakse kergemat teed ja suur osa infost kantakse ette verbaalselt. On ju selge, et õrnas eas teatrivaataja on vastuvõtlikum rohkem visuaalsetele kui verbaalsetele väljendusvahenditele. Nii “Mõmmi ja aabitsa”, “Kunksmoori” kui ka Endla “Robot Robi” puhul ei ole kindlasti vooruseks nende põhjendamatu paljusõnalisus. Selle ärahoidmise eest peaksid hoolitsema nii dramatiseerijad kui ka lavastajad ise.

Vaatemängud kõigile

“Robot Robi” on geenius Boris Kaburi näidenditest “Rops” ja “Rops aitab kõiki” kokku kirjutanud Endla dramaturg Kiti Kaur. Tegelikult peaks ka see televisioonist tuttav olema, kuna “Ropsist” on “vändatud” 1983. aastal telelavastus, kus esinesid Tombi kultuuripalee rahvateatri lapsed. Lavastaja Tiit Palu on koostöös kunstnik Liina Undiga loonud lavastuse, mis oma tempokuse, välise koloriitsuse ning mastaapse lavakujundusega esindab klassikalist suure lava lastelavastust, mida ka lapsevanemad (teoreetiliselt) sundimata vaatama lähevad. Nii nagu 60ndatel, nii räägib lavastus praegugi hea ja halva relatiivsusest, inimene olemisest. Lõpuks tõdeme ikka, et parem on olla pahede ja voorustega inimene kui üdini abivalmis robot. Efektselt ja ülemeelikult käitub kogu näiteseltskond. Välist vaoshoitust demonstreeris hästi Lauri Kink, kes robotina ei tohtinud ühtegi üleliigset grimassi ega liigutust teha. Taotletud sarnasus Jüriga (Tambet Seling) ning sellest tulenevad koomilised olukorrad on selle näitemängu üheks peamiseks “naerujõuks”, mida näiteks Ago Anderson (koolivend Mart) ja kaasaegne lõngus Sepo Seeman (Toits) ka mõnuga võimendavad. See on tugev meelelahutuslik vaatemäng, kiita ei saa aga tõsiasja, et lavastaja ja dramaturg on publikule lähenenud neid mõnevõrra alahinnates. Nii tekstis kui ka tegevuses on mitmelgi korral midagi, mida lihtsalt poleks vaja. À la “tere lapsed, jutustan teile ühe loo” ja “ vot selline see lugu nüüd oli”. Vabastage endid eelarvamustest ja rumalatest korrutamistest.
Ugala Robert Louis Stevensoni “Aarete saar” Peeter Tammearu dramatiseeringus ja lavastuses esindab teistmoodi mõtlemist ja publikusse suhtumist. Kui lastele ja neile tehtavale teatrile lähenetakse täiskasvanulikult, siis pole karta, et publik ennast halvasti tunneb. Võimas lavakujundus (Jaak Vaus) koos mõjuva muusikaga (Peeter Konovalov) oli kokku nagu heas mõttes kino. Action’it on palju, samas ka teksti, mis on eelkõige sisu teenistuses. Nõustuda tuleb Sakala kriitiku Karin Saarepuuga, kes kirjutas, et “niisugune materjali kokkusurumine võib endas ohtu kujutada, tegevuse mõtestamine ja jälgimine ei tohi muutuda eesmärgiks omaette, sest see võib lämmatada vaataja fantaasia.” Laval on kõik Ugala meesnäitlejad, tugev ansambel, millest kerkib esile ikkagi kahepalgeline piraat John Silver Peeter Jürgensi kehastuses. Märk laiemale vaatajaskonnale mõtlemisest on ka see, et valdavalt mängitakse “Aarete saart” õhtusel ajal.
Pisut pretensioonikam ja mitmetasandilisem nii teksti kui teostuse poolest on Vanemuise väikses majas mängitav Katja Krohni “Suur kuri hunt” Taago Tubina lavastuses, kus vaadeldakse intertekstuaalselt hunti muinasjuttudes. Loomulikult osutub peamiseks personifikatsioon ning me näeme lavalt, kui nõmedad inimesed ikka vahel on. Kurja hundi poeg (Janek Joost) ei taha olla kuri õgard nagu tema isa, ta tahab olla “inimlik” ja armastada Punamütsikest (Alina Karmazina). Kuna suured (normaalsed) inimesed käivad teatris ikka ainult õhtul, siis soovitaksin küll seda teravmeelset ja filosoofilisemat laadi teksti samalaadse lavastusega eksponeerida ka hämaramal ajal. Ilus on ka Jaanus Laagrikülli lavakujundus, mis on päevasest teatrist erinev ja mida saab nimetada täie tõsidusega tänapäevaseks ja värskeks lavakujunduseks. Ka Tubin näitab oma lavastusega seda, et tema üks põhimõtteid on lasteteatri puhul ikkagi nn lastepärasuse vältimine.
Sadamateatris saab näha ka ühte väikevormi. Nimelt on Lutsu Tearimajast sinna kolinud (müüdud) “Kratimäng”, mille on Edgar Valteri lasteraamatu “Isand Tuutu ettevõtmised” ainetel dramatiseerinud ja lavastanud Margus Kasterpalu. Tegemist on Tartu Teatrilabori viimase lavastusega, mis nii paradoksaalsel kombel meenutab stiililt endise Tartu Lasteteatri tegemisi. Isand Tuutu (Aivar Tommingas) ja müstiline tüdruk (Katrin Pärn) räägivad esmapilgul üsna lihtsalt ja lihtsatest, kuid siiski olulistest asjadest. Arvestades “Kratijuttude” temaatikat, lavastusstiili ja etendusel valitsenud atmosfääri, võib aduda ühisjooni selliste lavastustega nagu Teatrilabori “Maja Jaama uulitsas”, VAT-teatri “Teener”, “Oskar Aleksanderi jõulud” ning endise Tartu Lasteteatri parimate töödega. “Kratijutud” on selles mõttes õigetes “mõõtmetes”, et tegu on rahuliku ja kaasamõtlemist nõudva kolmveerandtunniga – kontrast meedia- ja muu müraga ei jää märkamatuks. Samuti kompenseerivad näitlejad oma mänguga dramaturgilised puudujäägid.

Mõte lõpetuseks ja alustamiseks

Selge on see, et igasuguses vormis teater on vajalik ja õigustatud. Kuigi väiketeatrid suudaksid oma lavastustega puudutada vaatajat sisemiselt efektiivsemalt, ei ole vähem olulised ka massiivsed, hoogsad ja kaasaelamist pakkuvad lavastused. Aga nii nagu ka väiketeatrid, peaksid suured arvestama sellega, et tundlik publik hakkaks tänu nähtud etendusele nägema erinevaid kunstilisi võimalusi oma maailmapildi avardamiseks. Hästi tehtud lastelavastus võiks olla motivatsiooniks õppida kunste, mida ühes etenduses näha saab: tantsu, muusikat, kujutavat kunsti jne. Teater sisaldab kogu kunstilise hariduse sünteesi ja lasteteater ongi vajalik selleks, et luua kunstitraditsioonid.