Teater köögiviljaaias
Obinitsas Seto Seltsimaja õuel esietendub täna näidend “Taarka”. Meremäe vald tegi maja ilusaks, Vanemuise teatri poolt on haljastus.
Kunstnik Iir Hermeliini näpunäidete järgi rajatud ussaias on vanad taluaia lilled ja köögiviljad. Lava taga, maja väravapoolses otsas kasvavad vanaemade lemmiklilled – tokkroosid, sõrmkübar, sinine käoking, jorjenid, gladioolid, tubakalill ja muidugi iga Setumaa aia kohustuslik element päevaliilia.
Aednikust abiline Pirgit Blum ütleb, et lilli oli päris raske leida, sest puukoolid ja aiandid pakuvad hoopis teistsuguseid taimi. Peamiselt ongi lilled ükshaaval saadud vanematelt aiapidajatelt.
Vanasti ei olnud akendel lillekaste, etenduse tarvis need siiski tehti. Lihtsast karedast lauast nagu peenrapiirdedki. Ja ei mingeid naelu. Ühelt poolt toetab piirdelaudu muld, teiselt poolt maasse rammitud vaiad. Verandat ümbritsevad munga- ja saialilled, mis tagapool asenduvad nii ilutaimeks kui köögiviljaks sobiva rabarberi ja kabatšokiga. Rabarberi taga ronivad nööri mööda ülespoole kurgitaimed. Lõpuots on läbini võimsate köögitaimede päralt. Astmelises peenras kasvavad kõrvitsad, kapsad ja söödapeet.
Köögivili kasvab kastiski
Taimed on hästi lopsakad. Selle eest kiidab seltsimaja perenaine Rieka Hõrn oma abikaasa hobust Miirat, kellele on omistatud koguni etenduse sponsori tiitel.
Kõrvitsapeenra eest on seltsimaja rahvas teistelt perenaistelt koguni hurjutada saanud. Kõrge mullakuhil ju otse majaseina vastas! Tõsi küll, isolatsiooniks on seina ääres kile, aga sein jääb peenra taga kindlasti teist tooni kui päikese käes olev osa. “Järgmisel aastal sellist peenart enam ei tule,” lubab Rieka Hõrn. Muidu on ta aga aiast vaimustuses. Mõtleb vaid, et kes aia eest tulevikus hoolitseda jaksab. Tänavu tuli Pirgit Blum koguni Võrust töölt ära, et teatridekoratsioone kasta ja rohida.
Lisaks paiksetele köögiviljadele kasvab Pirgitil ämma juures pottides veel päevalilli ja rataskastides kabatšokke, kapsaid ja kohe mitu kastitäit herneid. Need veeretatakse kohale siis, kui päris teatriks läheb. Nii peaks teatripaiga muru terveks jääma. Hernesortidest valiti ‘Aamisepp’. Hernes peab nimelt kasvama nii suureks, et näitlejad sinna taha varjuda saaksid.
Profid külarahvaga koos laval
Kauksi Ülle kirjutatud näidend räägib Hilana Taarkast – suure hinge ja keerulise saatusega naisest, kes laulmisega endale ja lastele elatist teenis.
Ülle ütleb, et etendust kirjutades ei pidanud ta silmas ühtki konkreetset paika, nägi vaid vaimusilmas kindlaid näitlejaid, kes üht või teist rolli teha võiksid. Taarkat mängiv Merca laulab teatritöö kõrvalt setu-võru ansamblis Lõkõriq.
Lavastaja Ain Mäeots ongi “Taarka” jaoks kogunud kokku näitlejad, kes keelega hätta ei jää. Juba juuli keskel kogunesid osatäitjad Obinitsasse ja elavad seal tervelt kuu aega – kuni etenduste lõpuni. Lisaks proffidele mängivad “Taarkas” tähtsaid rolle kohalikud elanikud. Kaasa löövad setu leelokoorid ja folklooriansamblid.
Etenduse juurde kuulub üks ehe Petseri laat ja kohalikku toitu pakutakse ka.
Algul pidi etendus olema vana koolimaja taga, kus on ilus maastik.
“Aga siin saavad näitlejad ilma mikrofonideta hakkama ja see on väga hea,” ütleb Kauksi Ülle. Seltsimaja õu on Setumaale tüüpiliselt ääristatud tihedalt külg külje kõrval paiknevate hoonetega. Kinnise õue eripära on veel selles, et publik on siin rohkem asja sees, mitte kui pealtvaataja.