fbpx

Tavatu ja tundeküllane


Ivika Saaroja, Tartu Postimees

Vanemuises esietendus 27. oktoobril tundeküllane ballett «Peer Gynt». Henrik Ibseni ja Edvard Griegi maailmaklassikat esitatakse publikule sedapuhku teistsuguses, uuenduslikus võtmes.

«Peer Gynt» on lugu tänapäevalgi väga aktuaalsest võimu- ja rahaihalusest. Inimese loomuses juba kord on soovida alati rohkemat, kui talle antud. Noor talupoeg (Vladimirs Latišonoks) jätab maha ema Åse (Marika Aidla) ja armsama Solveigi (Hayley-Jean Black-burn ja Karmen Puis), et otsida õnne.

Pärast seikluslikke aastaid naaseb ta koju, kus kallim teda ikka veel ootab. Mees mõistab, et seal on tema õnn alati olnud.

Tehnika võidukäik

Lavastus on tavatu algusest lõpuni. Selle all ei tuleks aga mõelda tarbetut nüüdisajastamist või klassika labastamist – sisu on jäänud samaks. Hoopis lava kujundamises ja teose ülesehituses on kasutatud tänapäevaseid võtteid ja võimalusi.

Valdavat tühjust ilmestab põhjalik valguskujundus, mis annab vaatajale ette meeleolu ja konkreetse tegevuspaiga. Teiseks põhiliseks lavakujunduse elemendiks on video (Liisi Eelmaa ja Urmas Jõemees) – lava tagasein on suur ekraan. Vahel toimib see taustana, tegevuse rõhutajana, kohati aga domineerib laval toimuva üle. Video suhe lavastusega on mitmetimõistetav ja jätab otsad publikule lahtiseks.

Ballett ja lauljad

«Peer Gyntis» kaastegevad ooperilauljad sulanduvad hästi balletitruppi, tantsijate ja lauljate vahel pole silmatorkavat lõhet ning nende üheaegne laval viibimine on õigustatud. Näiteks on Solveige publiku ette toodud kaks – üks väljendab oma tundeid tantsides, teine lauldes.

Esietendusel viibijate meelehärmiks oli aga Karmen Puisiga juhtunud õnnetus ning ta ei saanudki kaasa teha. Tema rollidega (Solveig ja Anitra) olid sunnitud kahe peale hakkama saama lavastaja Mare Tommingas (liikus laval) ja ooperisolist Pille Lill (laulis kulisside taga). Tulemus oli suurepärane, ilmselt poleks mitteteadja ootamatut asendust märganud.

Silmapaistva rollisoorituse teeb peaosatäitjate kõrval Ruslan Stepanov rokkiva Mäekuningana. Tema kuratlik tegelaskuju lummab publikut lavale saabumise hetkest peale. Kuna ballett toetub eelkõige muusikale, ei saa märkimata jätta selle huvitavat valikut.

Nimelt ei tantsita ainult Edvard Griegi järgi, vaid kasutatakse ka Claude Debussy ja ansambli Savatage loomingut. Viimased lisavad lavastusele uusi tähenduskihte ja jõudu. Siiski ei lõhu see muinasjutulisust, mida toetavad ka kostüümid, soengud-parukad ja jumestus. Need täiendavad üksteist ja toovad hästi välja erinevate tegelaskujude isiksusi.

Vanemuise «Peer Gynt» on Griegi ja Ibseni vääriline, kuigi sellesse on sisse toodud lõbusaid analoogiaid, nagu michael-jacksonlik Mäekuninga tants. Kahtlemata vaatamist väärt lavastus on sügav, läbimõeldud, mitmetahuline tervik, kus kohtuvad klassika ja tänapäev, reaalsus ja muinasjutt.