fbpx

Tätte ”Ristumine peateega” alustab Soomes oma lavateed


Vanemuise lavastaja Ain Mäeots tõi Tampere teatris möödunud nädalal välja Jaan Tätte esiknäidendi

“Vapustavalt hea tekst,” pahvatab Jaan Tätte ”Ristumise peateega” esietenduse vaheajal Tampere teatri fuajees näitleja Asko Sahlman, kes teeb Tallinnas kaasa Von Krahli teatri lavastuses “Taksojuhid”.
Positiivne sünergia iseloomustas kogu esietendust Soomes ja selle ümber toimunut. Ehk on see märk, et hakkame unustama 1990-ndate “rikas sugulane ja vaene sugulane” rahvuskompleksi?

Ekspressiivne teater

Soome teater on üldjoontes ekspressiivsem kui eesti teater – hoolimata sellest, et oleme harjunud põhjanaabreid meist veelgi kinnisemaks ja vaoshoitumaks pidama. Ka Tampere “Ristumine peateega” oli Eestis nähtud lavastustest intensiivsema väljenduskeelega.
Peategelast Osvaldit mängib Martti-Mikael Järvinen, keerulise elusaatusega, nooruses suurt tuntust nautinud, kuid hiljem pisut tagaplaanile jäänud näitleja. Tema Osvald on rabe, sehkendav ja viimse kriipsuni siiras. Ta on kunstnikuhing, kes ei püüa mefistolikult manipuleerida, vaid tõsimeelselt oma unistusi täide viia. Haaravaks ja poeetiliseks kujunes Osvaldi pikk monoloog esimese vaatuse lõpus.
Suurepärase rolli teeb Johanna Kokko Laurana – kord arukaotuseni hirmul, siis pidurdamatus õhinas, kuid mitte kunagi liigsesse teatraalsusse kaldudes. Ainuüksi see, kuidas Laura eelviimases stseenis püüab hirmuga peale tulnud luksumist tagasi hoida, on vaatamist väärt.
Mikko Nousiaise Roland on tüüpiline kapitalistliku ühiskonna nooruk, kes elab justkui pikendatud lapsepõlves. Mikko Hänninen mängis “pitsamehe” libedaks ja avalikult jõhkraks mafioosoks.
Kuigi etendus kulges valdavalt tuttavlikus laadis, oli Mäeots toonud sisse ka uusi kujundeid, mis pakkusid avastamisrõõmu neile, kes näidendiga juba eelnevalt hästi kursis.
“Just lõpustseenis oli ootamatuid lahendusi, mis mõjusid väga põnevalt,” tõdes Tampere esietendusel Linnateatri näitleja Andres Raag, kes mängis Rolandi osa Tätte enda lavastatud “Ristumises peateega”. Näiteks toob pitsamees etenduse lõpus tagasi esimeses vaatuses figureerinud noa ning eelviimases stseenis puruks tulistatud tassi, taastades seega veelgi armutumalt tegevuse-eelse olukorra.

Mäeotsa uudne lahendus

Kui Tätte enda lavastus lõppes leebe leplikkusega, kus Osvald leiab omamoodi hingerahu, siis Mäeotsa variandis jääb kummitama suletud ring – lahendus ei ole nii lihtne, oma mõtete ja unelmate eest ei ole pääsu ning kõik võib jälle otsast alata.
Eesti teatriilm on harjunud Tättest rääkima kui fenomenist, ja õigusega – alates 1997. aastast, kui “Ristumine peateega” näitemänguagentuuri võistlusel parimaks tööks tunnistati, on see lugu jõudnud lavale tänaseks juba rohkem kui 20 teatris, alates Saksamaast ja lõpetades Armeeniaga. Põhjamaadest esietendus Rootsis möödunud kevadel Tätte “Sild”. Soomes oli Tätte kui näitekirjaniku nimi siiani valdavalt tundmatu.

Ristumine peateega (Kauhea syrjähyppy)
• Autor: Jaan Tätte
• Lavastaja: Ain Mäeots
• Kunstnik: Marjatta Kuivasto
• Osades: Martti-Mikael Järvinen, Johanna Kokko, Mikko Nousiainen ja Mikko Hänninen
• Esietendus: Tampere teatris 4. detsembril