Tartus naerdakse põhjanaabri pika toime üle

Vanemuise teatri repertuaari on hooaja lõpetuseks valitud tõeline rahvatükk.

Vähemasti esietenduse publik lõkerdas laginal, rahvale meeldis. Eelmine kord, katse Shakespeare’i komöödiaga, nii hästi ei läinud.
Asi on ehk valemi tabamises: nähes laval veel hullemaid kilplasi kui me ise, tulebki kuri naer peale. Ehee, soomlane on veel suurem tohman kui oma flegmaatilisusega lõunanaabrite anekdootidesse jõudnud eestlane.
Tuletikkude otsalõppemine viib külamehe Antti Ihalaineni (külalisena Asko Sahlman Soomest) neid laenama, teel trehvab ta vana sõpra Jussi Vataneni (Indrek Taalmaa), kel naisevõtusoov. Kihlaviinade järele tuleb aga minna linna ja enne vaja veel vana viinapudel tühjaks teha. Märjuke ajab muidugi tegema suuri tegusid ja veel suuremaid sõnu.
“Tuletikke toomas” on tüüpnäide komöödiast, kus ei juhtugi nagu midagi, aetakse tühja juttu, aga iga pisimgi žest, situatsioon ja tüüp on pandud koomika teenistusse ning pisut üle võlligi keeratud. Lavastaja Ingomar Vihmar on selle poole pealt ülesannete kõrgusel. Näitlejatest kannavad oma kiiksuga karakteri lõpuni välja eelkõige Kersti Heinloo, Külliki Saldre ja Riho Kütsar, peaosaline ise aga pole oma rollis veel päris kindel.
Maiju Lassila (pärisnimega Algot(h) Untola, 1868–1918) ei ole teps naiskirjanik, nagu ekslikult arvatakse, vaid ikka mees, kel kavalehe andmeil naistega hirmsad kogemused. Nii ongi tema naiskarakterid erilised fruktid, “seelikus inimesed”, kes igal võimalusel keelt villi klatšivad. Ja mehed ei jää alla. Kõige selle taustal on tore, kui mõni mees väidab oma naisest sama palju hoolivat kui oma hobusest.