Loe

Tartu tuleb Nüganeni lennust uus näitleja

Tartu Postimees, Jaan Olmaru

Tartu Postimees, Jaan Olmaru

Sügisel liitub Vanemuise draamatrupiga Priit Strandberg (22), kes on õppinud Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumis ning lõpetab tänavu kevadel koos kaheteistkümne kursusekaaslasega Elmo Nüganeni käe all lavakunstikooli 25. lennu.

Oled tartlastele tundmatu nimi, palun anna lühike ülevaade oma senisest elukäigust.

Oma 22 aasta pikkusest elust olen elanud ühe aasta Kohilas ja 21 aastat Tallinnas. Olen käinud päris mitmes koolis, alustasin Lasnamäel, ühe aasta olin Kohilas, mõne aasta Meriväljal, siis Viimsis ja gümnaasiumisse jõudsin Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumisse. Sealt edasi lavakunstikooli.

Miks näitlejaks?

Vanalinna Hariduskolleegiumis on juba gümnaasiumis võimalik spetsialiseeruda ühele erialale ja nende hulgas on ka teatriharu. Sealne õhkkond, õpetajad ja teatri tegemise viis oli väga inspireeriv ja tekitas minus suure armastuse selle eriala vastu. Mõte lavakunstikooli proovida tuli seal üsna loomulikult.

Mis oli lavakoolis kõige raskem/toredam?

Kõige raskem oli ehk iseendaga leppimine, enesekindluse saavutamine. Põhjendada iseendale, miks peaksid inimesed tulema just sind vaatama. Leida julgus eksida.

Lavakoolis on koormus väga suur ning keset kõiki neid proove ja tunde, kus sa pead keskenduma sellele, et suudaksid täita lavastaja ülesannet, et suudaksid tantsutunnis rütmis püsida, et hommikul psühholoogias kohal olla, et hääletehnikatunnis häält mitte ära röökida, sest õhtul on laulutund, tuleb vastata küsimusele, miks ma seda kõike teen.

Ma arvan, et see küsimus tekib igas kunstivaldkonnas, ole sa kirjanik, näitleja, flöödimängija, graafik või skulptor. Kui koolis raske ei oleks, ei oleks ju mõtet seal ka käia.

Kõige selle keskel aga on väga tore ületada neid tõkkeid koos oma kursusekaaslastega. Nendel inimestel kujuneb kuidagi omamoodi vendlus või sõjasaladus.

Eriline klapp tekkis meil ka poistega. Kuna ma sain kooli sisse koos oma väga hea sõbra ja klassivenna Kaspar Velbergiga ja kooli sai ka kaks paari vendi, Piusid ja Kalmetid, siis kujunes meil kuidagi nõnda, et need kolm üksust: Kalmetid, Piusid ja Bergid, hakkasid ka omavahel väga hästi toimima.

Samuti on meil vedanud erialaõpetajatega, Elmo Nüga­neni, Anu Lambi ja Taavi Teplenkoviga. Tihti harjub heaga ära, aga nüüd tagasi mõeldes jõuab üha enam kohale, et see läks küll hästi.

Kas sinu ettekujutus näitleja elukutsest on muutunud?

Eks ikka oli kooli tulles kujutlus sellest ametist naiivsem. Praegu näen rohkem probleeme ja vastuolusid. Näitlejaks ei õpita selleks, et varandus kokku ajada ja siis muretult magada. Vähemalt Eestis ei ole see nii.

Näitlejal on soov midagi öelda või muuta ja see ei pea olema kogu aeg sõnastatav. Kuid kui näitleja tahab nädalaks välismaale puhkama sõita, peab ta kaks korda pulmaisa olema ja ühe reklaami sisse lugema. Teatrid on sunnitud mõtlema üha enam sellele, kuidas ennast mingitki pidi ära majandada.

Teatri tegemine muutub järjest rohkem konveieritööks – kui ei ole 25 uut lavastust aastas, ei ole ka 60 000 külastajat aasta lõpuks täis, ja siis on jama. Kardetakse kaotada publikut, kuid kaugemas perspektiivis kaob publik saalist siis, kui prooviprotsessi keskmiseks pikkuseks on saanud kaks nädalat ja teatris on imestada ainult selle üle, et näitlejatel on tekst peas.

Miks peaks üks pealinna poiss tulema Tartusse?

Ma ei oska öelda, kui pikalt ma seda mõtet kaalusin. Eks koolis viimase aasta jooksul jõuad kõik variandid mitu korda läbi mõelda. Mulle on Vanemuisesse tulek väga hea võimalus ennast näitlejana arendada. Pärast kooli kartsin väga, et äkki pean minema üksi kuhugi suurde teatrisse, aga nüüd mõtlen, et see on mulle pigem kasulik.

Noorena tahaksin palju mängida ja Vanemuises on see võimalus olemas. Samuti on mulle väga sümpaatne praegune Vanemuise peanäitejuht Urmas Lennuk, kes teeb Tartusse maandumise väga koduseks. Tartu linn on ka tore, ma arvan, et mulle hakkab siin elamine meeldima.

Kui palju teatrid praegusel ajal noortele lõpetajatele pakkumisi teevad?

Pakkumistega on meie kursusel üsna vedanud. Paar inimest on, kellel veel ei ole. Ma arvan, et pakkumiste arv sõltub paljuski kursuse juhendajast. Selle külje pealt on meil tõesti hästi läinud. Nüganeni eelmisel kursusel läheb siiani väga hästi, mulle tundub, et sellepärast on ka meie kursuse vastu huvi üsna suur.

Aga tavaliselt on see probleem küll. Eestis noorena vabakutseliseks jäämine tähendab tihtilugu teatrist võõrandumist. Repertuaariteatritel ei ole põhjust vabakutselisi kasutada, kui omal maja näitlejaid täis. Projektitükke on enamasti ainult suvel.

Seega on vabakutselistel näitlejatel tööd eelkõige seriaalides ja filmides. Ja kui nad alaga tegelda tahavad ja sellega ennast elatavad, ongi ainuke võimalus võtta vastu kõik pakkumised, mis tulevad. See on raske.

Milliste mõtetega Tartusse saabud?

Ma tulen lootuses palju tööd teha ja huvitavate inimestega kohtuda. Tartu on neid ju täis. 

 

11.04.2012