Tantsulavastuses ilmub publiku ette unenäoline meediamaailm

Vanemuises reedel esietendunud «Suveöö unenägu» on Hugo Fanari lavastatud võimas vaatemäng, mille kirevusest ja mitmekesisusest peaks leiduma midagi igale maitsele ja kogu perele.
Rikkaliku fantaasia materialiseerimiseks on lavastaja kasutanud kõige käepärasemaid kirevuse ja glamuuri allikaid – meediat ja popkultuuri.
Shakespeare on oma näidendi «Suveöö unenägu» tekstis põiminud erinevaid ajastuid. Näidendis ristuvad antiikkreeka mütoloogia juurtega ülikupere ja autori kaasaegsete käsitööliste teed.
Peale nende on Shakespeare tegevusse seganud haldjaid inglise folkloorist.

Tegevus meie ajal

Vanemuise samanimelises tantsulavastuses on loobutud erinevate ajastute kooseksisteerimisest. Etenduses käib tegevus meie ajal. Võõravõitu folkloor ja antiikne aines on asendatud tuttavama, meid ümbritseva popkultuuri ja meedia mütoloogiaga.
Etenduse alguses ja lõpus lavale ilmuvate kõrgema seltskonna tegelaste maailm ja esteetika on tuttav arvukatest televisiooni seebiooperitest ja seltskonnaajakirjandusest.
Groteskse näitlemise poolest jääb see seebimaailm kuhugi opereti ja tummfilmi vahele. Üle paisutatud tegelaskujud väljendavad ka emotsioone ülirõhutatult.
Veelgi fantaasiaküllasemad haldjatemaailma tegelased pärinevad samuti televisiooni ja (sub)kultuuride sfääridest. Lava keskel on markeeritud hõbedane ekraan, läbi mille mütoloogilised (tele)kangelased ilmuvad ja kaovad.
Haldjarahva suure parve seest võib leida telesarjadest või filmidest tuttavaid karaktereid või tegelasi. Näha on ka tänavatelt pärit stiilielemente, kuigi päris elus me neid sellisel värvikal moel enamasti ei kohta.
«Suveöö unenäos» etendatakse ka väiksem teatritükk, mis omal moel kommenteerib ümbritseva näidendi sisu.
Selleks teevad oma etteaste käsitöölised, kes püüavad läbi mängida ja tõlgendada (meedia)mütoloogiast tuttavaid tegevusi ja stsenaariume. Nad etendavad paremat elu, nii nagu seda meedias kujutatakse.

Lustakalt abitu

Lavastuse tegelaste kihid sõlmib ja keerutab kokku vembutaja ja «saatejuht» Puck (Andrus Laur). See haldjas täidab mitmesuguseid ülesandeid ning mõjutab tegelasi otsuseid ja hinnanguid muutma.
«Suveöö unenägu» on väljakutse paljudele vanemuislastele. Lavastuses on tantsijad näitlema pandud ning lauljad ja näitlejad peavad tantsimisega hakkama saama. See näib kohati lustakalt abitu, aga teeb elamuse eredamaks.

Arvamused

Peeter Volkonski, helilooja:
Esiteks pean ütlema, et ma ei jaga balletist midagi, kuigi olen ühe kirjutanud – «Väike prints», mille lavastas Mare Tommingas.
Teiseks jätab mind Mendelssohn täiesti külmaks, mõnikord ajab isegi närvi. Aga nagu Mendelssohni mängimine ära lõppes ja muusikat hakkas tulema lindilt, nii ma suutsin etendust vaadata ka.
Iir Hermeliin on teinud väga vinge lavakujunduse, saab mitmel tasandil liikuda.
Huvitavamalt oleks võinud kasutada – nagu on välja kuulutatud – Baltimaade parimat valgusparki.
Osatäitmistest meeldis mulle kõige rohkem Margus Tammemäe Pime Haldjas, eriti tema lavalt lahkumine. Selle koha peal naersin suure häälega. Aga nagu juba ütlesin, tantsijate värki ei oska ma hinnata.

Ilme Tiik, tantsuõpetaja:
Ma arvan, et seda lavastust ei saa võtta ainult koreograafiana, see on suurepärane koreograafi ja kunstniku koostöö.
Mul oli etenduse ajal kogu aeg tunne, nagu vaataksin Fellini filmi, sest laval oli hästi palju erinevaid karaktereid, kõikidele oli antud oma roll. Ma ei näinud ühtegi staatilist tegelast, kõik olid kogu aeg igaüks oma moodi liikumises.
Mulle meeldis väga Rita Dolgihh haldjate kuninganna Titania osas, samuti Hirotaka Seki, kes tõi India Poisi osas lavale erilise energia.
Suurepärane lugu suurepärases lavastuses!

Krista Leipsig , Tartumaa raadio saatejuht:
Kahtlemata toob see lavastus iga sinna investeeritud penni ka tagasi. Ennustan suurt edu, müügiedu.
Suurepärane lavakujundus, tummfilmilik esteetika, kelmikad kostüümid, rohkelt huumorit – inimesed, broneerige varakult endale piletid, muidu jääte ilma!
Ilmselt sobib «Suveöö unenägu» suurepäraselt neile, kes peavad balletti, ise seda kordagi vaatamata, arusaamatuks ja tobedaks karglemiseks.
See lavastus ei eelda publikult mingeid teadmisi pas de deux’st, Mendelssohnist, Shakespeare’ist. Peaks vaid teadma, vähemalt uskuma, et vahel võivad suveööd lummavalt unenäolised olla. Ühesõnaga, sobilik lavastus harjutamaks vaatajaid balletiesteetikaga.
Ent hoidku jumal või Vanemuine ise selle eest, et sellesama lavastuse põhjal teeks keegi järelduse, nagu oleks ballett midagi jämekoomilist. Flirt teiste tekstide ja esteetikatega on kindlasti põnev, kuid libe tee. Peab olema valvas, et tagumikule ei maandu.