Tantsulavastus sõdurist mõjub üheplaaniliselt
Sadamateatris jõudis vaatajate ette Ruslan Stepanovi «Anathema», üheplaaniline seisundilavastus sõjamehest, kes on kaotanud usu ning otsib pääsu teda kummitava mineviku eest.
Purustatud hooned, hävitatud elud, segilöödud maailmakord – igapäevane meeldetuletus sõdurile, kes oli küll vaid osake masinavärgist, ent kelleta poleks saanud käsust tegu. Kuidas elada edasi sellise vastutusekoorma ja süütundega?
Lavastusest õhkub Ruslan Stepanovi sügav empaatia kõigi oma tegelaste vastu, karakterite loomise tähtsust rõhutas lavastaja juba esietenduse eelsetes intervjuudes.
Näitlejameisterlikkuse poolest tuntud Vanemuise tantsijad saavad karakterite kujutamisega suurepäraselt hakkama, eriti peategelased Aivar Kallaste ja Katre Unt-Lidmets.
Raske mõista
Süžeeliin on konkreetne, ent ilma eelteadmisteta jääb tegevustiku mõistmine hämaraks. Seda eelkõige mõne kõrvaltegelase puhul. Jälgimine on raskendatud ka seetõttu, et lavastaja on püüdnud lugu jutustada võimalikult realistlikult, ent mitte lõpuni.
Selline abstraktse ja realistliku stiili pidev vahetamine viib segadusse ning paneb vaataja esitama kõrvalisi küsimusi, mida ei tohiks tekkida. Samas – lahtiste otste jätmine lubab publikul ise loo välja mõelda.
Ainukese selge suhteliinina mõjus sõduri (Aivar Kallaste) ja poisi (Hirotaka Seki) vaheline side.
Vahel oli mindud mõtte arusaadavaks tegemise nimel üle piiri. Väga otseste sümbolitena esitatud kujundid (näiteks põlev tuletikk sõduri käes surnukeha juures kui elutule kiire põlemine) hakkasid mõjuma demonstratiivselt ja muutusid oma lihtsuses kohati kitšilikuks.
Koreograafiakeelele on iseloomulikud kordused, kandmised, üksteisele toetumised. Hirotaka Seki soolo aga eristub tugevalt teistest – see oleks otsekui loodud näitamaks noore tantsija virtuooslikku kehakasutust. Seeläbi vastandub ta täielikult tervikpildile.
Kõik eelnev ja järgnev on koreograafiliselt vaoshoitud, introvertne, hillitsev, Seki kõrged balletilikud hüpped ning ekspressiivne tantsukeel pole seda aga sugugi.
Kogu lavastuse emotsionaalne skaala on hoitud kitsas. Nii muusika, lavakujundus kui ka tegelased väljendavad kogu etenduse kestel samu tundeid, mitmekordistades lavastusest hõnguvat väljapääsmatust – mineviku eest pole võimalik põgeneda.
Atmosfääri ühese ja reserveerituna hoidmise huvides oli pandud tööle kõik lavastuses kasutatu. Kui Janek Savolaineni videoinstallatsioon pakkuski oma pildilise intensiivsuse poolest hetkelist pinevust, sai see järgmiste stseenidega neutraliseeritud.
Tervikuna veniv
Koreograafiliste korduvelementide ja emotsionaalse skaala peaaegu muutumatuna püsimise tõttu mõjus lavastus tervikuna venivana ja mitte kuhugi jõudvana.
Lavastajale oli tähtis atmosfääri loomine, millega ta sai imeliselt hakkama, ent seeläbi jäi tegevuslik rütm monotoonseks. Kohati tundus, nagu oleks kogu aeg tantsitud ühte ja sama tantsu erinevates variatsioonides.
Nii võibki rääkida «Anathema» puhul üheplaanilisest seisundilavastusest, mis neab vaatajagi tunnikeseks Kallaste sõduriga sarnaselt hingepiinade kütkesse.