Tantsuks saanud Freud ehk võltshabemega liivakastis

Erkki Luuk, Postimees

Teha tantsulavastus Sigmund Freudist ja tema loomingust on huvitav mõte – ja loogilisem kui esmapilgul võiks arvata.

Freudi tegi kuulsaks see, et ta leiutas kunstliku keele, milles tohtis viisakas seltskonnas seksuaalsusest kõnelda. Sellega andis ta inimestele võimaluse avalikult neid huvitavatel teemadel rääkida, ilma et kõnelejat seejuures automaatselt matsiks või perverdiks oleks peetud.

Selline tingmärkide süsteem sarnaneb juba oma olemuselt nende süsteemidega, mis «abstraktsemates» kunstilistes žanrides nagu näiteks tants on kasutusel. Kahtlemata on see ka üks põhjusi, miks Freudi süsteem nii palju kõikvõimalikke kunstilisi tõlgendusi on inspireerinud.

On erinevaid võimalusi, mida ideaalne freudismiteemaline lavastus võiks püüda ammendada. Üks neist on freudistlike allegooriate (nt Oidipuse müüdi tõlgendus) ja sümbolite (nt jalutuskepp ja kõvakübar) töötlus ja esitlus. Teine võimalus on Freudi enda tunnustatud psühhooside ja neurooside kunstiline taksonoomia.

Mõlemad eeldaks kujundeid, mis suudavad üllatada, ilma et nende side originaalidega tõlgendusulatusest kaoks.

Kolmas võimalus on Freudi isiku, elukäigu vms lavastamine freudistlikus süsteemis. Neljas on mitteteadvuse «analüütiline», st freudistlikult süstematiseeritud sissetung kujundite kaudu. Kindlasti on ka vähem tähtsaid võimalusi, kuid need neli on põhilised.

Stiiliks on mäng

Pepeljajevi puhul pole selge, millist neist neljast ta eelistab, ja see ongi põhiline etteheide, mida lavastusele võib teha. Kõiki neid nelja kasutatakse pealtnäha ebateadlikult ja läbisegi, nii et domineerivaks ei jää ükski, vaid hoopis viies, täiesti autonoomne, puhtstilistiliste vahenditega saavutatud mänguline aspekt.

Paari nähtud Pepeljajevi lavastuse põhjal julgen oletada, et see on lihtsalt tema kaubamärk.

Pepeljajevi stiil on mäng, ja kui liidame paarile laval paralleelselt aset leidvale mängule leidliku ja üliladusa koreograafia (mis on minu arust põhiline, millega ta oma vaieldamatu kvaliteedimärgi ära on teeninud), saamegi suvalise Pepeljajevi lavastuse, mida eristavad üksteisest ainult teemakohased tegelased ja kujundid.

Etteheide, mida sellisele stiilile võib teha, on vähene kontseptuaalsus. Kontsentratsiooni puudumine. Igati ootuspärane tulemus, sest isegi kavalehel on märgitud, et lavastus on osaliselt tekkinud ühiste improvisatsioonide käigus.

Loomulikult on igal lavastajal õigus oma isiklikule käekirjale, aga käekirjade sisemine üllatuspotentsiaal on erinev.

Pepeljajevi oma näib koosnevat piiratud arvust kohustuslikest punktidest, mis tema lavastuste üldilmet üsna hästi ette aimata lubavad. Detailides on ta tõepoolest üllatav – nagu juba öeldud, kuulub koreograafiline leidlikkus tema käekirja juurde – küsimus on lihtsalt selles, et mitte ainult detailid, vaid ka tervik üllatada võiks.

Hajus tervik

Seda siin kahjuks ei ole. Samas on tegu heatasemelise lavastusega, mida kindlasti vaadata võib.

Üks Pepeljajevi stiili voorusi on selles, et kui see hoo sisse saab, pole vaatajal igavust karta. Tekib valikuvõimalus – palju asju käib paralleelselt ja kõike jälgida ei jõua, kusjuures erinevate lavaosade liikumised on üksteise suhtes maitsekalt komponeeritud. On ka huvitavaid kujundeid (nt käte ärasöömisstseen).

«Sigmundi ja Freudi» vaieldamatuks kõrgpunktiks on koomilised pseudoklassikalised liikumisseaded Straussi muusikale. Kui kogu Freudi-ikonograafia (nägu, sigar, habe jne) kõrvale jätta, on see aeg-ajalt ilmuv, klassikat parodeeriv koreograafiline nihe põhiline, mis läbiva teemana kogu lavastust koos hoiab.

Tantsulavastus
«Sigmund ja Freud»
Lavastaja, koreograaf ja kunstiline kujundaja Saša Pepeljajev
Esietendus Vanemuise teatris 5. oktoobril