Tantsukeeris, mis õgib isiksusi
Mai Murdmaa tõmbab uuslavastuses “Tantsumaraton” paralleele tänapäevaga.
Horace McCoy 1935. aastal kirjutatud romaani “Äraaetud hobused lastakse ju maha?” süžeed tantsukeelde tõlkides on Mai Murdmaa lähtunud küsimusest, kas autori lugu mõjub ka tänapäeva publikule.
Mõjub kahtlemata, ent kui konferansjee Rocky (Margus Jaanovits) hõikab ürituse erakordsust rõhutades järjekordselt müügimehe hääletoonil üle saali, et tegemist on 2005. aasta tantsumeistrivõistlustega, ei kinnita seda pilk võistlejaile. Selget ajastut nende välimus ei väljendagi – kui üldse, siis enim on tunda 1950. aastate Ühendriikide hõngu.
Iseseisva tähenduse annab lavastuse tänapäevasusele hoopis rõivastuse valikus avalduv stiilitus. Just sellest sünnivad assotsiatsioonid 1990. aastate alguse Eestiga, mil arvestamata sobivust situatsiooni ja ülejäänud rõivastusega, tõmmati hurraaga selga iga riidehilp, mis humanitaarabi näol piiri tagant saadud. Kulunud T-särk toredas “harmoonias” odava lateksseelikuga: sotsiaalset seisundit väljendades kõneleb päevinäinud rõivastuse näiliselt hoolimatu kokkusobitamine tantsijate eest ise.
Väga hästi on lavastuses kasutatud tühja ruumi, millest luuakse muusika saatel sisenevate näitlejate abiga keskkond. Hoolimata peaaegu tühjast tantsupõrandast ja Jaan Toomiku videoinstallatsiooni illusionistlikust ruumipikendusest, jätab Sadamateatri saal tantsijatele nii füüsilises kui ka vaimses plaanis vähe liikumisruumi. Esiletõusmiseks peab iga osavõtja pingutama ning nõrgemad tallatakse Rainer Jancise võimsa muusika saatel jalge alla.
Massid pääsevad mõjule
Kuigi Murdmaa koreograafia toob massistseenides hästi esile vaesuse poolt pealesunnitud olelusvõitluse, ei tõuse enamik tantsijaid duettides ja soolodes piisavalt selge karakterina esile. Nii Robert (Andrus Laur) kui ka Gloria (Mari Savitski) jäävad arvukamatele soolodele vaatamata kõvasti alla Aivar Kallaste mängitud lipitsevale Rollole, kes hakkab pidevalt tagaplaanil sibades kogu aeg silma ning kroonib oma etteaste lavastuse jõulisima soologa.
Kuigi publiku vastuvõtumehhanism on aja jooksul muutunud, sarnaneb tantsumaratoni otstarve telekanalite tõsielusarjadega. Rocky on saatejuht, produtsent ja stsenarist ühes isikus. Tiivustatuna võiduga kaasnevast rahasummast ja kuulsusest, on võistluses osalejad justkui mängujuhi suvast sõltuvad nukud. Tantsijate isiklikust elust tehakse pealtvaatajate jaoks meelelahutus.
Rocky tunneb muret oma rahakoti ja seega ka publiku põnevuse pärast. Kui ta leiab, et tantsusaalis ja videoprojektsiooni abil näidatav lavatagune tegevus pole piisavalt atraktiivne, peab ta tuure juurde keerama – kas või võistluse käigus arenevat armulugu lavastades. Tõsieluseriaalist väljalangemine ei tähenda veel täielikku kaotust, 15 minutit kuulsust võib eduka panustamise korral tagada edasisegi koostöö avalikkusega. “Tantsumaraton”, milles naerdakse välja eetikakoodeks ning mõrvatakse poolehoidu ja lähedust, jätab aga kõik võistlejad tühjade taskutega.