Tantsudraama «Sõduri lugu» ehk näitleja triumf tantsija üle

Sadamateatris 3. märtsil esietendunud Vanemuise tantsulavastuses «Sõduri lugu» on publiku ees tantsijad ja näitlejad ning rõdul muusikud. Kooslus on intrigeeriv, aga tulemus…
Avastseen tõotas palju. Rachid Tika mõtiskluse ettelugemine selle kohta, miks ta võttis vastu ettepaneku lavastada «Sõduri lugu» – kes oleks midagi niisugust varem Tartus teinud?! Tavaliselt muheleb lavastaja paljutähenduslikult saalinurgas ning laseb kunstil kõnelda.
Vaatajate ette tulid tantsijad. Mõni neist jätkas soojendusharjutusi, mõni keskendus ja mõni jälgis publikut. Jäi mulje, et vaatajate eest ei varjata midagi, et algab mäng lahtiste kaartidega.

Mäng kaotas võlu

Mäng kaotas aga kogu oma võlu üsna pea – kui oli näha, et tegu on taas ühe sellise lavastusega, mis kurdab materiaalse maailma tühisuse üle. Seda enam hakkasid silma tehnilised mustad augud.
Stseenide üleminekud olid eriliselt kohmakad, kohati tundus, et lavalises tegevuses valitseb kaos, mis ei olnud tõenäoliselt siiski eesmärk. Sellest jäi mulje, et koreograafi jõud ei käinud lihtsalt trupist üle.
Palju segadust tekitas tegelaskujude jagunemine kogu trupile. Inimlik selgusejanu – kes on kes – pidi alla vanduma teadmisele, et tegemist on lavastaja kontseptsiooniga – kõik on kõik. Kas raskesti jälgitavus intrigeerib vaatajat uuesti etendust vaatama?
Koreograafiliselt jäid meelde Ruslan Stepanovi soolod ja Hayley Blackburni Printsessi osa.
Tantsusoolod mõjusid kogu etenduse jooksul kõige läbimõeldumalt. Aga miks ei suutnud või ei tahtnud lavastaja leida hetkel tegevuseta tantsijatele muud ülesannet kui lihtsalt seista või istuda? See tundus võimaluste raiskamisena.

Neli näitlejat

«Sõduri loos» on oma osa sõnalisel teatrikunstil.
Ideaalilähedaselt kandsid oma osa ette Viljandi Kultuuriakadeemia lõpetanud näitlejad Liisa Taul, Marju Männik, Marko Mäesaar ja Indrek Apinis. Nii nende keeleline kui ka kehaline täpsus ja lavaline vabadus oli paeluv.
Näitlejate säravate nägude kõrval näha aga tantsijate tõsisel ilmel töötegemist oli veidi kummastav. Eranditega muidugi, tõeline leid oli Kati Ivaste ja tema hüpnotiseeriv miimika.
Konkurentsi pakkus näitlejatele Janek Savolainen, kelle Saatanat võib nimetada nii draama- kui ka tantsurolliks. Nii said näitlejad endale võrdväärse partneri. Savolainenile oli lavastaja jätnud palju vabadust, mille täitmisega sellel tantsijal erinevalt teistest ei olnud muret.
«Sõduri lugu» on kui kaardimäng, kus nõrgale kuuele järgneb kohe äss.