Loe

Tantsud avatud ja suletud ruumis

Kairi Prints, Eesti Ekspress

Kairi Prints, Eesti Ekspress

“Vanamees ja meri”
3D-taustavideoga tantsulavastus Ernest Hemingway samanimelise lühiromaani alusel.
Lavastaja-koreograaf, video idee autor ja teostaja Janek Savolainen. Stsenarist ­Katrin Pärn. Kunstnik Liina Unt.
Osatäitjad Aivar Kallaste, Silas Stubbs, Marika Aidla, Rita Dolgihh, Maarja Paugus.
Esietendus 16. jaanuaril 2010 Sadamateatris.
——————————————————————————–
“Kehanäppajad”

Idee: Mihkel Ernits. Lavastus: Külli Roosna, Mihkel Ernits. Esitajad/koreograafid Rain Saukas, Laura Kvelstein, Jörgen Kapp, Külli Roosna. Lavadisain: Maarja Mõtus.
Esietendus 28. jaanuaril 2010 Kanuti Gildi Saalis.
——————————————————————————–

Vanemuise tantsija Aivar Kallaste tähistas hiljuti viiekümne aasta juubelit. Just temale mõeldes tõi Janek Savolainen lavale oma versiooni Heming­way kuulsast teosest “Vanamees ja meri”. Kallaste puhul on asi muidugi vanamehest kaugel, kuid roll ja see mees sobivad siiski … nagu meri ja tuul (ahoi).

Etenduse esimese poole sisustavad vana mehe ja noore poisi (Silas Stubbs) tantsunumbrid. Liikumisega antakse edasi emotsioone, mida sõnades oleks raske, võib-olla ka piinlik väljendada. Vana mehe tõsine ilme ja noore poisi elurõõm ja pealetikkuv muie töötavad koos väga hästi. Vanaduse ja nooruse erinev tunnetus mängitakse välja lihtsalt, kuid mõjuvalt: noormehe samm läheb kaugemale ja hüpe kõrgemale. Kuid see ei riku ansamblit, vaid just rikastab. Toob eri vanuses inimesed üksteisele lähemale – mõned välised nihked ei suuda varjata sarnast sisemist olemust.

Kui etenduse esimeses pooles tantsitakse sõprust, austust ja toeks olemist, siis teises pooles poissi enam merele ei lubata ja vanamees on selle Suure Teisega vastamisi. Nüüd saavad kandvateks tunneteks lootus vaheldumas lootusetusega, kord rõõm, kord raev – meri tähendab ühtaegu nii vabadust kui vangistust. Inimene ja loodus võivad üksteist armastada palju tahavad, aga ei saa kunagi üksteise omaks. Meri on kirglik ja labiilne armastaja. Ta viib vanamehe kaldast kaugele, väsitab ja peksab talle tuult näkku, siis aga kingib talle hiigelsuure marliini. Kala on suurem kui kaluripaat ja tema jõuline surmatants kisub vanamehe käed verele. See meelitab kohale haid ja vaatamata vanamehe raevukale võitlusele jõuab kaldale vaid skelett ja väsinud mees. Kogu aja on noor mees oodanud, vana mehe unenägudes käinud ja kogu hingejõuga toeks olnud. Nägemused, uneretked ja reaalsus segunevad lummavaks, kohati painajalikukski pildiks.

Oma osa selle tunde tekitamisel mängib 3D-videopilt, mis vaataja palju sügavamale sisse laseb kui teatris kombeks. Jutt muidugi visuaalsest efektist, kehva tükki mingi stereopilt ei päästaks. Sisu peab ikka pilti kandma ja Savolainenil/Kallastel see õnnestub. Kuid “Vanamees ja meri” pole isegi mitte lugu, vaid mingi eksistentsiaalne seisundikirjeldus, kus lahustuvad oma ja võõras, mina ja teine. Müstika ja reaalsus, elu ja unenägu.

Müstilised on ka selle lavastuse naised, kes etendavad erinevaid vee-elukaid, või pigem mingeid elukate essentsiaalsete omaduste bukette, milles võib näha lausa totemistlikke rituaaltantse. See on haarav ja ebamaine, üdini ürgne, samas kaotab igasuguse ajataju. Nii võib jäädagi sinna haaratusse rippuma, valged paberist prillid ees.

Hemingwayd lavastada on ikka paras väljakutse. Eriti kui tegu on sõnatu teatriga. Kirjaniku ilus keel tuleb kõrvale jätta. Raamatu faabula mahub ju tegelikult paari lausesse, kuid selle tunnetussügavus oli näiteks mul veel avastamata. Kui see avaneb nii vägevalt nagu Savolaineni lavastuses, siis polegi muud kui aplaus. Lummav!

*
Mihkel Ernitsa “Kehanäppajad” lummab ka. Kuid siin jääb narratiivsus tagaplaanile. Lugu kaob peagi käest ja meeled vallutab tantsijate füüsiline jõulisus ja agressiivsus, suurepäraselt koos töötades lavakujunduse, valguse ja muusikaga. Neli väga erinevat tantsijat sobivad omavahel hästi; pidev silmside üksteisega, justkui kindluse otsimine, tunnustuse mangumine muudab laval toimuva olenemata teise reaalsuse allegooriast väga reaalseks.

Tantsijad võivad ju olla või mitte olla nukud kosmoses, aga kui on, siis äkki on ka tänapäeva inimesed nukud kosmoses. Ehitustellingud laval moodustavad ruumi, kust üks tantsija vaid korra (mitte oma vabal tahtel) välja lendab. Ja siis “nägijana” tagasi hiilib, peljates “uut ennast” võib-olla rohkemgi kui ta kaaslased. Sel hetkel võiks rääkida Platonist ja tema koopamüüdist või Francis Baconist ja tema koopa- ja teistest iidolitest, aga liiga palju mõelda ei ole teinekord tervislik.

Just selline meeled-valla-elamus võiks “Kehanäppajad” olla. Näha laval toimuvas kas paralleelset reaalsust nukkude või robotitega, meie reaalsuse allegooriat, suurepärast riistvõimlemist ja breiktantsu või lihtsalt ilusaid, peaaegu paljaid inimkehasid kunstipäraselt liikumas. Kaks kirjeldatud tantsulavastust on tegelikult mõlemad parajad kehanäppajad. Kui laval toimuv vaataja “keha näppab”, üleni kaasa haarab, siis ei saa muud kui minna lasta ja rahul olla.

28.01.2010