fbpx

Tants ja tema festival


I.D.A. tantsufestivalil tuli välja kaks esietendust. Esimene neist, Janek Savolaineni «This is a small step for a man» kujutas endast mittemidagiütlevat segu peaaegu kõigest, mida endale ette kujutada võib.
Kaastegevad olid ekraan, Raine Loo lakkamatu seosetu/poeetilise monoloogiga, tantsijad, kes vaheldumisi edastasid stseene n-ö tavaelust, oli ka mõneti äärmuslikumaid seisundeid, nagu inimene Kuul, vee all, unes jne.
Ei puudunud ka taustamuusika ja voice over, mis pakkus mitu ebameeldivat ja (Roy Orbisoni näol) ka vähemalt ühe meeldiva üllatuse. Kokkuvõttes oli seda väga erinevatest nurkadest kogutud materjali nii seosetu terviku kohta liiga palju, teisisõnu: ei hakanud tööle huvi tekitamiseks hädavajalikud seosed nende vahel.

Hitiks kujunes gala

Hoopis teistsugune oli Ruslan Stepanovi «L’Amour». See oli lahendatud kahe armastajapaari – noorema (Lilian Sarapuu, Ruslan Stepanov) ja vanema (Jelena Karpova, Aivar Kallaste) – järjestikuste pas de deux’dena.
Nii lavastus kui koreograafia oli ühtne ja sidus, kohati seetõttu ka klisheedesse takerduv, aga Vanemuise balleti kohta kindlasti heal keskmisel tasemel (ja seda ei pea häbenema ka laiemas kontekstis).
Raske on teha tantsuetendust, mis meeldiks kõigile (ja minu meelest olid mõlemad noored koreograafid seda omal kombel üritanud), kuid Stepanov jõudis traditsioonilisema lähenemisega sellele viirastuslikule ideaalile seekord lähemale kui Savolainen oma formaalsevõitu «igaühele midagiga». Idealiseerida ei tasuks kumbagi.
Festivali hitt oli galakontsert. Selle eripära on teadupärast süžee ja lavastajajoonise puudumine, nii kerkib seal tavaliselt esiplaanile (vastavalt rõhuasetustele) isikupära või tehnika, heal juhul muidugi mõlemad korraga.
Viimast võis kogeda soomlanna Tiina Myllymäki etteaste («Passing Sinking Moment», koreograaf Marianne Rouhiainen) puhul, mis paelus oma ebatavalise, kaudselt tai-chi’d meenutava tehnika ja peaaegu masinliku veatusega sooritatud liigutustega.
See, et soomlased sel alal tugevad on, pole muidugi mingi üllatus, kuid siiski oli omajagu üllatav kogeda, kuidas Myllymäki «vabakava» järel Andrea Nemethova ja Ville Mäki Soome Rahvusooperist «klassikavooru» «kinni panid».

140 krooni eest aplausi

Selle üle, kas viimane tõepoolest toimus, võib muidugi lõputult vaielda. Ühest küljest on veider – ja samas nii inimlik – näha tantsus mingit «jõuproovi», ent samas on tõsi ka see, et galakontserdi vorm sellise kujutluse ja võrdlusmomentide teket paratamatult soosib.
Tehnilises mõttes on Oks ja Edur tõeline raskevägi, kuid väljenduses jätsid soomlased ehk isegi parema mulje.
Osaliselt tulenes see muidugi koreograafiast (soomlased tantsisid «Giselle’i»), kuid küllap ka sellest, et publik põhimõttel «mina pean kogu oma 140 krooni eest käsi kokku taguda saama» Oksa ja Eduri etteaste surmas, nii et kõik vähegi tundlikumad nüansid selles kaduma läksid.
Etendus laval võistles etendusega saalis (ja võib-olla kaotas), aga liigitame selle lihtsalt galaetenduste omapäraks ja pilt saab kohe palju kenam.