fbpx

Tanel ja Pirjo Jonas: suuremeelsust ja andestamist on meil vähe


Muusikali „Sweeney Todd” Eesti esietenduseni on aega täpselt nädal. See tähendab unetuid öid paljudele, aga eelkõige vanemuislastele ning abikaasadele Tanel ja Pirjo Jonasele.

Tanel Jonas (37) ja Pirjo Jonas (37) on uue muusikali lavale toomisse palju panustanud. Taneli kui lavastaja kanda on kõige vastutusrikkam osa, ent Pirjo ülesanded ei piirdu kaugeltki ainult Johanna rolliga, mis on lavastuses tema täita. Nimelt on „Sweeney Toddi” tekst tema tõlgitud. Kohtume hommikul enne päeva esimest proovi. Tanelil on selleks ajaks seljataga peaaegu magamata öö, ent väsimust ei saa selles etapis endale enam lubada. Kella 11–15 kestab päeva esimene proov, vahele jäävad koosolekud ja õhtul ootab järgmine proov.

Kõige raskemaks ajaks pannakse kõik muud tegemised pausile. Pärast proovi jätkuvad arutelud kodus. „Kui eile magama läksime, rääkisime proovidest. Kui üles ärkasime, rääkisime proovidest. Vahepeal vahetasime paar lauset selle kohta, kes viib koera välja ja kes lapse kooli,” toob Tanel näiteks. „Minu süükoorem koera ees on kasvanud mäekõrguseks. Iga kord, kui koju jõuan, tuleb ta vastu näoga, mis ütleb: kas nüüd? Ja mina pean talle vastu vaatama: ei, sõber, paar nädalat veel.” Kui Pirjo koju jõuab, on koer Domino silmad veel suuremad. „Eks ma siis ohkan ja lähen temaga tegelema,” sõnab lauljanna ja tunnistab, et aeg on tõepoolest nii intensiivne, et koduste asjade arutamiseks ei olegi neil päevil võimalust. „Tähendab, on võimalus, aga see on keerulisem kui tavaliselt,” täpsustab Tanel. Pirjo jääb enesele kindlaks: „Aga teatriinimeste kooselu võlu ongi selles, et saame kodus tööasju arutada ja teineteisele reaalselt toeks olla. Olen küll ooperilaulja, aga viibin samas maailmas ja teen sama lavastust kaasa, nii et oleme samal leheküljel.”

Armastaja haarab relva

Etendust lavale tuues kummitab pidev ajapuudus. „Mõtled: issand jumal, kas sellest saab tõesti lavastus kokku… Peamiselt teebki muret see, et kogu aeg on liiga vähe aega, aga igas proovis on vaja mingi tulemuseni jõuda,” ütleb Tanel. Proovisaalis tehtu lavalepanek hõlmab nii palju tehnilist tööd, et tema sõnul kaob õhtuks tavaliselt kõigil eluisu. „Kuidas kõiki ägedaid leide ja rõõmu lõpptulemuses säilitada? Vastus sellele saab olema meie kõige raskem ülesanne, sest lõpptulemus peaks olema põnev ja verine, natuke naljakas ja natuke kurb. Aga see ei sünni muu pealt, lavastus peab olema elus,” märgib ta. Pirjo jaoks on just praegu, umbes nädal enne esietendust, kõige raskem aeg. „Olen seekord siira noore armastaja rollis, aga ma ei ole selliseid rolle seni eriti teinud,” tunnistab ta. N-ö esimese armastaja rollidest haakub Pirjo jaoks kõige rohkem mitte mõni ooperi- või muusikaliroll, vaid hoopis osatäitmine Mart Sanderi teleseriaalis „Litsid”, kus tema täita oli Maria roll. Ehkki Maria kogemuste pagas on suurem, ühendab neid rolle muinasjutuline esimesest silmapilgust ülepeakaela armumine, mis pöörab noore naise maailma hoobilt pahupidi. Nii Maria kui ka Johanna satuvad ohtu ja peavad oma armastuse nimel relva haarama.

„Sweeney Todd” ei ole abielupaari esimene lavastus. Lavastaja ja osatäitja rollides olid nad ka lastemuusikalis „Lotte Unenäomaailmas”. Mastaap oli mõistagi erinev. „Aga olen kogu protsessi kõrvalt jälginud ja tean, mis on tulemas. Kui see läbi saab ja kõik õnnestub, siis on protsess seda väärt olnud. Siis saab natukeseks ajaks normaalse elu juurde tagasi pöörduda,” lausub Pirjo. Seni on toeks ka tema 11-aastane tütar Teele, oma vanuse kohta juba igati iseseisev noor neiu, kes aitab ka koera hoida, kui vaja.

Ei mingit roosamannat

Lotte-lavastust tehes puutus Tanel esimest korda kokku Martin Sildosega, lavastuse muusikajuhiga. „Ütlesin talle, et olen mõelnud „Sweeney Toddi” tegemisele, ja selgus, et ta on sama mõelnud. Kui rääkisin ideest Vanemuise direktorile, küsis ta plaadi muusika kuulamiseks. Kuulas ära ja ütles, et talle see muusika peale ei lähe, aga olgu, kui tahate teha, eks siis tehke,” naerab Tanel.

Ta peab mõrvarlikust habemeajajast rääkivat „Sweeney Toddi” inspireerivaks materjaliks. Need, kes on näinud auhindadega pärjatud Hollywoodi filmiversiooni, mille peaosades olid Johnny Depp ja Helena Bonham Carter, teavad, et tegemist ei ole roosamanna-muusikaliga. Tanel on Inglismaal ka muusikali vaatamas käinud. Tõsi, alles pärast seda, kui otsus see Vanemuiseslavale tuua oli juba tehtud.

Paljude muusikalide puhul on litsentsilepingus seatud nii lavastusele kui ka lavakujundusele olulisi piiranguid, ent „Sweeney Toddi” puhul on autorid lavastajate käed vabaks jätnud. „Kui oleksid sellised piirangud olnud, siis ma ilmselt ei oleks viitsinud jamama hakata. Kuidas see siis välja näeks? Tuleksime proovi, paneksime YouTube’i mängima ja vaataksime, kustpoolt keegi tulema peab? Sellisel juhul tekib küsimus: milleks?” sõnab Tanel. Pirjo usub, et sama kehtib publiku perspektiivist: „Miks ma peaksin tahtma vaadata lavastust, mida tehakse igas kohas samamoodi? Tahan näha lavastaja käekirja, tema mõttekäiku.”

„Sweeney Toddi” Eestis lavale toomise puhul on Pirjo kanda olnud üks tähtsamaid rolle, selle tõlge. Ta on lõpetanud Tartu ülikoolis inglise keele ja kirjanduse eriala ning sellest ajast ooperisolisti põhitöö kõrvalt pidevalt tõlkinud. Enamjaolt küll tehnilisi ja ettevõtlusega seotud tekste, ent seda huvitavamaks proovikiviks peab ta ilukirjanduslikke tekste. Varem on nad ühes Taneliga tõlkinud näiteks Ken Ludwigi näidendi „Mäng on alanud”.

Ehkki „Sweeney Toddi” tõlke sai Pirjo valmis juba aasta tagasi, hakkas ta prooviperioodi alguses mõtlema, mida saaks veel paremini teha. Täiendusi tuleb pidevalt peaaegu lõpuni välja. „Esimestes proovides, kui lauljad minu tõlgitud teksti laulsid, tuli mul kananahk ihule. See oli täielik eufooria. Olen küll kõigest tõlkija, ent see tekst on huumorist ja sõnamängudest nii läbi põimitud, et paratamatult on tehtud valikutes ka korralik annus mind ennast. Tunnen, justkui see oleks ka minu looming,” lausub Pirjo.

Korralik abielutüli sütitab

Pirjo ja Tanel armastavad kirglikult sõnadega žongleerimist. Seetõttu pole ime, et „Sweeney Toddi” puhul vaimustas neid muusika kõrval vaimukas ja terav tekst. „Verbaalselt vaimukad inimesed meeldivad meile mõlemale väga. Eks selle pealt algas ka meie sõprus,” ütleb Pirjo. Nad tutvusid Vanemuise lavastuse „Haldjakuninganna” proovides. „Haldjakuningannas” mängisid nad armastajaid, aga tegelikkuses olid paar aastat lihtsalt sõbrad. „Ega teed ei peagi kohe ristuma,” usub Pirjo. Sümpaatia oli sellegipoolest kohene.

„Kui meil ei olnud parajasti vaja laval stseeni teha, siis istusime ja pildusime omavahel vaimukusi,” sõnab lauljanna. Ta mäletab, et Tanel oli toona sihvakas ja blond lobeda jutuga noormees. „Kusjuures, lavastuses oli meil üks pooleldi improviseeritud stseen, kus abielupaar pidas korraliku tüli maha. Seda nautisin alati kõige rohkem, sest see oli sütitav!” Tänavu augustis täitub Jonastel kolm aastat abielu.

Abikaasa ja lavastaja Tanel nendib kõrvalt, et eks ta on seetõttu Pirjoga vist proovis kohati rangemgi kui teistega. „Ma ei taha, et jääks mulje, justkui tal oleksid eeliseid,” tunnistab Tanel. Enamasti ei puutu tõlkija pärast oma tööd proovidesse kuigivõrd, aga Pirjo osaleb ka lavastuses. Ta nimetab seda nii oma eeliseks kui ka needuseks. „Olen samal ajal justkui oma abikaasa alluv,” muigab ta. Näidendi tõlkimise ja Johanna osatäitmisega Pirjo rollid ei piirdu. „Tanelil on korraga väga palju ülesandeid, aga osa meie trupist on võõrkeelne, nii et viimastes proovides olen teinud suulist tõlget meie balletitantsijatele. Samal ajal võtan ise vastu Johanna rolli puudutavaid märkuseid,” selgitab Pirjo.

Kättemaks on hävitav

Pirjo pole tegelikult sugugi muusikalide austaja, vaid eelistab vaadata draama- või ooperilavastusi. „Ent „Sweeney Toddi” lausa jumaldan. See on nii hästi läbi komponeeritud, ei ole midagi juhuslikku. Ja selles on tohutult ilus hingestatud muusika, mis on geniaalselt kirjutatud.” Ka Tanel kasutab helilooja Stephen Sondheimi muusikast rääkides ülivõrdeid. „Seejuures on siin palju huumorit, see ei ole raskepärane lavastus. Tekstis on briljandid üksteise järel,” sõnab Pirjo. „Eks on ka väga lihtsaid muusikale. Vanemuiseski toodi üks välja, ühe Rootsi bändi muusikal – nimesid nimetamata,” muheleb Tanel.

„„Sweeney Todd” ühendab parima osa „Romeost ja Juliast”, „Hamletist”, „Tormist” ja „Macb…”, no sellest Šoti näidendist,” jätab lavastaja ütlemata näidendi nime, mille nimetamine seostub teatrimaailmas needustega. Mõrvarliku habemeajajaga seotud kättemaksulugu on kirjutatud küll 1970-ndatel, ent kõnetab teema poolest praegugi. „Kättemaks hävitab inimese ja kõik tema ümber. Laiemas mõttes hävitab kättemaks kultuuri ja ühiskonna. Me ei too lavastuses otseseid paralleele, aga Eesti ühiskond on minu arust praegu punktis, et kui sa teed ükskõik mida, mis näib kättemaksu väärivat, siis see ka järgneb. Jõuliselt ja konkreetselt,” nendib Tanel.

„Kui võtad vales kohas sõna, ei ütle keegi: mõtleme selle üle, äkki ta räägib õiget juttu. Selle asemel otsitakse sinu patud üles ja näidatakse, et see tüüp on hoopis ise selline! Näiteks ühe paremradikaalse erakonna retoorika koosnebki küll mitte kättemaksust, aga kahtlemata vastandumisest,” arvab Tanel ja Pirjo nõustub. „Suuremeelsust, andestamist ja lahtilaskmist on vähe. Piisab vähesest, et inimene kibestuks ja teise peale kauna kandma hakkaks. Tarvis on igapäevast tööd endaga, et suudaksid väikestes asjades andestada kolleegile, abikaasale, lapsele, iseendale. Iseenda mõttemaailma ja vaimuga on vaja vaeva näha,” on ta kindel. Muidu hävib ühiskonna sisemine kultuur, usuvad Jonased. „Pean hoolimis- ja andestamisvõimet sisemiseks kultuuriks. Kui see kaob, saab sellest ratas, mis hakkab iseennast sööma. See mõte on lavastuses teemana sees,” lausub Tanel. 

– ÄÄREJUTT –

Aju puhtaks surfates

Kui lavastus on välja toodud ja raskeim osa möödas, võtavad Pirjo ja Tanel Jonas aja maha. Ideaalis surfates. Tänavu otsustati teha „Puhka Eestis!” aasta, aga juba veidi kripeldab. Kreeka Kárpathose saar on nende lemmikkoht purjelauaga surfamiseks. „Eestist eemal ei ründa argised asjad aju. Jätaks kõik siia maha, surfaks ja libistaks kokteili,” kõneleb Pirjo unistavalt. Talle tutvustas purjelauasurfi Tanel, kes sattus aastaid tagasi koolitusele juhuslikult. „Avastasin surfamise kogemata. Vend ütles, et läheb koolitusele, ja küsis, kas ma ei tahaks kaasa minna. Läksime Saadjärvele ning peagi ostsin juba oma asjad ja hakkasin ise pusima.”

Ent kõik ei läinud niisama libedalt. „Ostsin varustuse, mis sobib kogenud inimesele. Nii olin algajana kogu aeg vees, vihastasin, röökisin ja karjusin kogu aeg,” meenutab ta.Pirjo tegi sama protsessi pisut hiljem läbi. „Olin ka pidevalt vees ja vahepeal väga vihane. Alla ei saanud ka anda. Mida Tanel minust muidu hiljem mõtleks?” naerab Pirjo. „Mitte et ma nüüd hirmus hästi sõidaksin, aga tunnen sellest juba rõõmu. See on raske ala, sõidumõnu on algul raske saada. Aga ma olen jonnakas.”„Kui suurel kiirusel sõidad, ei ole varianti muudele asjadele mõelda. Variant on olla täielikult hetkes või olla vees,” täiendab Tanel.

(Eesti Päevaleht, 26.05.2018)