Tandem Malvius-Cairns: 15 aastat koostööd ja Jeesuse-lugu Tartus
Esimene kord, kui rokkooperi «Jesus Christ Superstar» nimiosaline Stephan Hansen ristile vinnati, olid nii lavastaja Georg Malvius kui ka kunstnik Ellen Cairns hirmul. See oli prooviperioodi pelutavaim hetk, mil meeles vaid üks mõte: kas Stephan tunneb end hiigelkõrgele ristile köidetuna piisavalt hästi?
«Tahtsin olla sada protsenti kindel, et Stephan ei kardaks ning saaks kätte kindluse, et mingit ohtu pole,» pajatab lavastaja päev enne rokkooperi esi- etendust stseeni kohta, mis tekitab õõvastusvärinaid isegi saalist vaadatuna. Selleks ei pea tõesti ise ristile ronima, et Georgi ja Elleni murest aru saada. «See esimene kord oli ausõna ehmatav – ja mitte ainult mulle, vaid kõigile, kes seda pealt vaatasid,» lisab Georg. Ellen, kes selle hiiglasliku risti kavandas, kujutas tol proovimise hetkel ette sedagi õuduspilti, mis saab siis, kui üks peamisi rokkooperi stseene tööle ei hakka. Aga hakkas – nagu kõik muudki efektsed pildid, mida Georg ja Ellen Andrew Lloyd Webberi-Tim Rice’i noorpõlveteose «Jesus Christ Superstar» Eesti lavastusversioonis publiku ette manavad. Tiimitöö musternäidis. Mõni ime – nood kaks, rootslasest lavastaja ja šotlannast kunstnik, on teineteise loojanatuuri aastate jooksul läbi ja lõhki tundma õppinud.
28. ühise lavastuse esietendus
«Ma tunnen Ellenit juba…» arvutab Georg. Paus. «…pea viisteist aastat!» kõlab kunstniku suust võidukas hüüe. Mõlemad rüüpavad mõtlikult kohvi, silmis rahulolev tuluke. Täna esi-etenduv «Jesus Christ Superstar» on nende ühine töö, mis kannab järjekorranumbrit kakskümmend kaheksa. Mistap on asju, millest nood kaks pikalt heietama ei pea: teineteist mõistetakse pea poolelt sõnalt. Sama kehtib tiimi teiste liikmete – koreograaf Jüri Naela ja valguskunstnik Palle Palme kohta. Viimase pihta käib Georgi täiendus: «Tema huumorisoon on minu omaga väga sarnane!»
Naljaviskamisega on Georgi proovides omaette ooper: päris esimestel kordadel oli trupil raskusi taibata, millal lavastaja nalja heidab, millal tõsist teemat arendab. «Algul pidin, jah, kordama, et tegin nalja, aga nüüd – pooled saavad juba kohe naljast aru!» muigab Georg. «Meil on siin suurepärane trupp ja tehniline meeskond: olen püüdnud kõiki võrdselt kohelda, alates Stephanist ja lõpetades kõigi teistega.» Lavamehed, kes rokkooperis sõjardeid kehastavad, on Georgi sõnul suisa vaimustavad. «Nad ei tee niisama sutsu ära, vaid ilmutavad suurt huvi – pakuvad oma ideid välja,» kiidab lavastaja. «See on nii armas!» kiidab Ellen takka.
Teemaks – piir usu ja fanatismi vahel, kui habras see olla võib. Kui kergelt saab üllast ideest pelk hullumeelne võimuiha. Või siis – meedia ja superstaaride tootmine -, kui lihtsalt see toimib. Ja kui kergelt eilne staar ristile naelutatakse. Lisatagu veel siia Jeesuse-Juuda-Maarja Magdaleena suheteskeem, dekoreeritagu see vihjete ja otsenäitamistega tänasesse päeva ja see ongi perfektse tiimitöö tulemus ehk siis tänane «Jesus Christ Superstar».
Igal juhul pole päev enne esietendust ei Elleni ega Georgi käest mõtet küsida pioneeripäevikute kultuspäringut: «Kas olete nüüd väsinud, aga õnnelikud?» – «Seda on nii raske kirjeldada!» õhkab šotlanna. Esietenduse eel on tal tunne pea samalaadne, mis proovide ajal: laps on käima õpetatud ehk siis produktsioon on käima saadud.
Laseme neil nüüd minna!
«Kogu vaimne ja kehaline vägi on kasutatud, sa oled kurnatud, kuid mitte väsinud,» lisab Georg. «Pole vahet, kas teha väikest lavastust või nii suurt, nagu on «Jesus Christ Superstar». Pinge ja pingutus on sama.» Ellen ja Georg on prooviplatsil viimastelgi päevadel ohtralt kirjatööd teinud: väikesed valged paberilehed on kaetud märkmetega. «Sa oled oma otsused teinud, etendus käib ja muuta saad vaid väikesi asju,» sõnab Georg. «Tavaliselt on meie lavastused kolm-neli päeva enne esietendust valmis.» Ja kui Ellen rääkis lapse käima õppimisest, siis ongi vastu esietendust «laseme nüüd neil minna»-tunne. Viimastel päevadel saavad näitlejad üksnes väikesi märkusi. Kas või selle kohta, et artist ärgu hakaku enne laulma, kui valguslaik ta publiku tarvis nähtavale toob. Ühesõnaga – pisiasjad, mida võõras silm Malviuse-Cairnsi-Palme-Naela loodud markantsete lavapiltide sees ei märka.
Malvius ülistab taas tiimitööd: tulemuse järgi on näha, kas lavastuse taga oli tugev meeskond või kihutas igamees ise kanti. Vaidlused ja mõttevahetused käivad eduka koostoimimise juurde, leebe Georg ja malbe Ellen pole erandid. «Vihastamist ja karjumist ei ole, aga kirglikke mõttevahetusi küll,» muigab Ellen. «Kui Georg isegi üle reageerib, siis on see hea – mul on vaja näha, mis toimub ta peas, nagu tal on vaja näha, mis toimub minu silmis.» Mõlemad naeravad. «Usun, et Georg usaldab mind!» lausub Ellen. «Muidugi!» hõiskab nimetatu vahele. «Ja mina usaldan Georgi!» ei lase Ellen end segada. «Mõnikord, kui ta hoogu läheb, siis palun tal maha rahuneda ja – lõpuks on ta tänulik.» Naer kõlab veel kord. Selline siiras tiiminaer.
«Jesus Christ Superstari» numbritejada
* Rokkooperiga on seotud üle 400 inimese.
* Laval on üle 100 näitleja-laulja-tantsija.
* Sõltuvalt rollist on osatäitjail etenduse jooksul kuni neli kostüümivahetust.
* Kostüüme on kokku 220, neile on kulunud umbkaudu 1100 meetrit riiet.
* Rist, millele Jeesus naelutatakse, on üle 4 meetri kõrge.
* Lava kõrgeim tipp on 12 meetrit, laval on laiust 25 meetrit.
* Suvelavaplatsile on veetud üle 4 kilomeetri valguskaablit, valgustehnikat on 230 kilovatti.
* Rokkooperi heaks on kulunud 60 neljatunnist proovi.
* Lavastaja Georg Malvius on teinud proove 240 tundi, muusikajuht Tarmo Leinatamm 200 tundi ja koreograaf Jüri Nael 90 tundi.
* Lava taga on 55 pilli, saalis on 3474 kohta.