fbpx

Täisverd «Verevennad»


Vanemuise suurel laval välja tulnud «Verevendade» lavastust julgeks soovitada ka kõige muusikalivaenulikumale vaatajale. Kui professionaalselt tehtud head meelelahutust.
Senised eesti muusikalilavastused on pannud ikka rohkem või vähem piinlikkust tundma. Vaid rootsi külalise Georg Malviuse «Väikeste õuduste pood» Eesti Draamateatris tõestas professionaalse muusikalilavastuse võimalikkust Eesti teatris.
Malviuse hoogsas «Õuduste poes» sai kiita ennekõike tehnilist täpsust, hästi liikuma pandud kellavärki. Vanemuises on noor külalislavastaja Tiit Ojasoo astunud «Verevendadega» sammu edasi. Ta tõestab, et muusikal võib lõbustada ja ka liigutada.

Ideaalne teatritander

Flaier reklaamib «Verevendi» kui Londoni viimase kümnendi menukaimat muusikali. Olgu peale. «Verevendade» süzhee on banaalne nagu keskmine muusikal ikka. Lugu jutustab lapsena lahutatud kaksikvendadest. Üks neist kasvab üles üksikema lasterohkes aguliperes, teine jõuka pere ainsa võsuna.
Ka muusikaliselt pole «Verevennad» midagi erilist: pigem tavapärane, ühe meeldejääva viisi ümber ehitatud laulumäng. Seda väljapaistvam on aga lavastaja ja kunstniku töö. Jääb mulje ideaalsest teatritandemist. Ei saa aru, kus lõpeb kunstniku ja algab lavastaja panus. Ja vastupidi.
Kuuldavasti mängiti Londonis seda muusikali üsna tõsimeeli kaksikute kurvast saatusest kõneleva dramaatilise loona. Ojasoo ja Semper on lisanud vaimuka nihestuse. Teise plaanina on juures pila kõikvõimalike laiatarbekultuuri klisheede aadressil, «South Parki» ja Hitchcockini välja. Samas ei välista see suurte tunnete tõsiseltvõetavust.
Tandemi koostööst on sündinud ridamisi vaimukaid leide. Alates kaksikvendade esimesest lavale ilmumisest emaga ühepikkuste, «jäätisetuutudeks» mähitud imikutena.
Lavastusele põhitooni andva hea leiuna on peategelased muudetud marionettnukkudeks, keda musta riietatud taustanäitlejad nööridest liigutavad. See annab vaimuka lisaplaani ja paneb näitlejaoskused põhjalikult proovile. Lisaks muusikalinäitleja kolmekordsele tavaülesandele – olla korraga näitleja, laulja ja tantsija – tuleb olla veel ka nukk.
Vaatemängu kutsutud külalistähed Kärt Tomingas ja Veikko Täär üllatavad: seni on nad näidanud end üsna jaheda temperatuuriga, mõistuspäraste näitlejatena, seekord on aga mõlema rollis tunda üle rambi jõudvat soojust.
Omapärase laulutämbriga Kärt Tomingas teeb näitlejana huvitavama ja varjundirikkama rolli kui «Irmas» nimiosalisena. Tema marionetlikus aguli Marylin Monroe’s on nii võluvat naiselikku lihtsameelsust kui ka emasüdant. Parasjagu koomikat ka.

Tartus ja Tallinnas

Hea on ka kaksikute paar Veikko Täär ja Andres Mähar. Eriti vaimukad-südamlikud on nad mudilastena. Täär saab hakkama efektse räpisoologa. Mähar jääb meelde kord rahulolevalt, siis vihaselt jalgu kõlgutades.
Muusikalide buum Eesti teatrites jätkub. Mõnepäevase vahega esietendusid Tartus «Verevennad» ja Tallinnas «No, No, Nanette». Kahte esietendust võrreldes näib, et muusikali lavastamisega on nagu eelmiste kümnendite pintsakute-pükste tagasitulekuga.
Üks võimalus on pööningult välja otsida vanaisa rõivatükid ja kanda neid moekate pähe, olgugi, et see kõrvalt veider paistab. Teine võimalus on teha vana lõike järgi uus ülikond. Ja panna sinna sisse isikupära, nagu teeb oma ülikondi kandes näiteks Mart Sander.
Maitse üle ei vaielda. Kindlasti on ka operetisõpru, kes lustivad Ivo Eensalu kompanii poolt Tallinna linnahallis välja toodud 1920. aastate autentset laulumängu.