Loe

Tähelepanekuid Eesti teatri väljanäituselt

Alvar Loog, Sakala

Alvar Loog, Sakala

Septembri esimesel nädalal leidis Tartus taas aset festival «Draama», mis peaks andma koondpildi meie sõnateatri kahest viimasest hooajast. Nüüd, festivalikärast taandununa, on aeg kogetule tagasi vaadata ja seda mõtestada.

Mis tahes nähtuse vaatlemisel tuleks kõigepealt (ning aja möödudes soovitavalt ikka uuesti) laskuda fundamentaalsele tasandile ning küsida, milline on tema esmane olemispõhjus ja -õigustus.

Tasapisi traditsiooniks muutunud festivali «Draama» puhul on mul tunne, et Eesti teatrile kui sellisele teda vaja ei ole. Ma ei näe, et ta moodustaks kas sümboolselt või praktiliselt mõtteka osa meie laiemast teatriprotsessist.

Teatriprotsessi sisemine inerts ja stahhaanovlik plaanimajandus hoolitsevad selletagi ühtviisi tõhusalt nii teatritoodangu kvantiteedi kui elementaarse kvaliteedi eest.

Etendusi antakse vääramatu ettemääratusega aasta ringi nii selle tarvis püstitatud kultuuripühamutes kui suvalistes küünides ja valitud kohtades metsa vahel. Viimasel ajal ei soovi teatriinimene enam suvelgi puhata.

Nüüd siis veel festival, mis peaks definitsiooni kohaselt vabastama rutiinist ja midagi pühitsema. Aga ei vabasta ega pühitse ta midagi. On lihtsalt üks pikk rodu gastrolle, mis Tartu kesklinna teatrisaalides mõne päeva jooksul sportlikus tempos vaatajate ette tuuakse.

Samuti pole seda festivali kindlasti vaja teatritele või teatraalidele, kelle roll piirdub seal ühe-kahe etendusega.

Konkreetse(te) lavastus(t)ega seotud inimesed sõidavad oma koduteatrist hommikul Tartusse, annavad päeval või õhtul etenduse ning siirduvad enamasti kohe seejärel tuldud teed pidi tagasi, et ühineda kolleegidega juba järgmisel hommikul mõne uue lavastuse proovis. Draamafestival langeb teatraalidel küünilisel kombel hooajaeelsete ettevalmistuste kõige kibedamale ajale.

Tartu noore publiku festival

Aga kellele on siis mõeldud end Eesti teatri peona reklaamiv ja määratlev teatrimaraton? Ilmselt mitte ka laiemale publikule, sest vaevalt keegi festivali ajaks (need on ju pealegi tööpäevad) kuskilt kaugemalt Tartu hakkab sõitma. Elukutselisi kriitikuid ja dramaturge kohtab siin samuti harva, sest neil on kõik huvi pakkuv juba niigi nähtud.

Seega jääb üle Tartu publik, kellele tuuakse tavapärasest ligi poole odavama piletihinna eest koju kätte esinduslik kimbuke Eesti teatri tipplavastusi. Ning too mõistab seda harukordset pakkumist hinnata ja kasutada. Suur hulk etendusi oli ka sel korral juba nädalaid varem välja müüdud.

Draamafestivalil on kujunenud tavaliseks, et inimesed jälgivad etendust toolide nappusel kas vahekäikudes maas istudes või seina ääres püsti seistes. Lühemad teatrisõbrad lepivad sageli kannatlikult kuuldemänguga. Ettevõtmisele kogub halba karmat üksnes kohtade puudusel ukse taha jäänud kultuurihuviliste kadedusest ja pettumusest tõusnud viha.

(Jalutus)saali poolt vaadatuna tundub, et «Draama» ongi ennekõike Tartu publiku festival. Või täpsemalt Tartu noore teatripubliku oma.

Festivali korraldatakse noorte (ja paljuski vabatahtlike) inimeste kaasabil ning selle peamise auditooriumi moodustavad elukevades lavakunstisõbrad, kes eelmise või üle-eelmise festivali ajal alles televiisorist lastesaateid vaatasid.

Seega kannab ettevõtmine pühitseva eesmärgi asemel tahtmatult eelkõige hoopis pedagoogilist funktsiooni.

Kas parimad on ikka parimad?

Draamafestival, mis algul kujutas enesest parimatest parimate kokkutulekut, on aja jooksul sedavõrd paisunud ja kosunud, et tänavu mahtus kavasse koguni 52 etendust.

Põhiprogrammile lisandusid tantsuetendused ja nooremale publikule mõeldud teatritükid, üks ooperiõhtu, edukamad kooliteatrite festivali lavastused, näidendite esmalugemised, näitused, arutelud ja õpitoad ning mõni häguselt näitekunstiga seotud kontsert ja film. End juba tõestanud lavastuste kõrval pakuti koguni viit esietendust.

Publiku nõudlust jätkus muidugi kõigele, ent festival kippus selle orgia käigus oma palet ja kandvat ideed kaotama.

Kõige rohkem teeb kurvaks asjaolu, et kogu see kirjeldatud kvantiteet tuli paljuski kvaliteedi arvelt. Festivali paraadlause «Parimad on koos!» jäi pelgalt retooriliseks reklaamikäiguks, millele asja tegelik sisu paraku alati katet pakkuda ei suutnud.

Teatripeo kunstilisele tasemele pole üldiselt kasuks tulnud ka juba eelmisel korral juurutatud reglement, mille kohaselt iga kutseline teater võib ise valida lavastuse, millega festivalile tulla.

Demokraatia on ilus asi, aga esteetika vallas see paraku ei toimi. Varem sorteeris draamapäevadel osalevad lavastused välja kas ekspertide grupp või mõni volitatud isik ning see võimaldas olukorda, kus mõni teater üldse festivalile ei jõudnudki.

Neid otsuseid võis mõttes vihata ja vaidlustada (mida tehakse niikuinii alati), ent säärastel tingimustel oli draamapäevadest osavõtt juba iseenesest suur au. Praegu kujutab festival enesest pigem ühele nädalale kuhjatud külalisetendusi.

Festivalilavastus kui visiitkaart

Samas on valikust huvitav näha, mida teatrid oma kahe viimase hooaja esinduslavastuseks peavad. Siinkirjutajale olid selles kategoorias tänavu julge valikuga positiivsed üllatused Vanemuine («Hüppajad») ja Rakvere («Vanaema juures»), pettumuseks aga suhteliselt nõrga lavastusega kohale sõitnud Draamateater («Voldemar»).

Von Krahli teater on oma isikupärasest avangardist kauaaegse ja sihikindla tegevusega vormilise ja kvalitatiivse enesestmõistetavuse kujundanud. Tema «Kajakas» langes eelootuste ja -kujutlustega liiga täpselt kokku, et lõpuni uudne ja mõjuv olla.

Juba kolmandat hooaega assisteerib Von Krahlile otsingulise draamakunsti vallas NO99 («GEP»), kes on üsna lühikese ajaga leidnud nii omanäolise teatrikeele, plastilise trupi kui avaliku tunnustuse.

Ugala («Keisri hull») panustas koos Linnateatri («Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4») ja Endlaga («Karge meri») klassikamaigulise algupärandi mastaapsele lavamaterialisatsioonile.

Olles vaadanud ära suure osa festivali programmist, julgen öelda, et Eesti draamalavadel jätkub psühholoogilise realismi taandumine, tooni annavad näitleja mänguline distants rollist ning lavastuse kommenteeriv hoiak dramaturgilise algmaterjali ja senise kaanoni suhtes. Eesti teater ei näi olevat mitte niivõrd näitleja- või lavastaja-, vaid ansambliteater.

Kahetsusega nendin, et Eesti kutselistel draamalavadel, seega ka festivaliprogrammis puudub täielikult luuleteater.

Siinkirjutaja üllatuseks võitis tänavuse festivali tähtsaima preemia NO99 «GEP» (lavastaja Tiit Ojasoo), mis jätkas aastake tagasi «Naftaga» alustatud sotsiaalse teatri rida, ent sedapuhku ilma väsitava didaktikata.

Julgen arvata, et sisulise ja vormilise terviku asemel tõid Ojasoole ja tema trupile tunnustuse hoopis hea sotsiaalne närv, julge pealehakkamine ning loov grupivaim. Kas tõesti on Eestis viimaks käes sotsiaalse ja poliitiliselt tundliku lavakunsti aeg?

Meie sõnateatri lavastusi ei iseloomusta keskeltläbi mitte liigne pikkus, vaid venivus, draamafestival on aga aktiivsele teatrihuvilisele intensiivne kogemus. Või pigem seisund, milles pakutava kunstiline kvaliteet lõpuks enam eriti ei loegi.

Kes on käinud Euroopa suurtel rokifestivalidel või Viljandi folgil kõik neli päeva varajasest pärastlõunast hiliste öötundideni ühe lava eest teise ette kõndinud, teab seda tunnet. Ning selles valguses muutuvad kuidagi eriti jaburaks võõrameelse ja -keelse žürii kõlavad kohtuotsused.

Igal teadlikul festivalikülalisel on niikuinii oma lemmik(ud). Siinkirjutaja südame kõige päiksepoolsemasse tuppa kolis seekordsel festivalil Mart Kolditsa Vanemuises lavastatud «Hüppajad». 

15.09.2007