Taevaisal hakkas pojast kahju
Ootused olid suured. Pole ma kaugeltki ainus, kelle meelest «Jesus Christ Superstar» on nii muusikalt kui ambitsioonilt teisel tasandil kui muud rokkooperid-menumuusikalid.
Vähe on laulumänge, mis oleksid temaatikalt nii riskantsed ja samas mõtlemapanevad, kuid ka helikeelelt roosamannast rammusamad. Nõnda oli publiku hulgas vahest küllaga neidki, kes küll muusikalibuumist ammugi küllastunud, kuid ikkagi näha-kuulda tahtsid, mis sellest kõige-kõigemast on kodukamaral saanud.
Sai aga vähemasti esietendusel midagi, mida eelnevate suvelavastustega kõrvutada ei annagi. Mine võta kinni, oli see nüüd stiihia või professionaalsuse triumf – ja kui palju kõigel sellel kunstiga pistmist oli või võinuks olla.
Mööngem, et esietenduseni jõudmine on ju iseenesest juba saavutus – stahhaanovliku kirega ööhakku kandunud proovid olid ülikooli raamatukogus tekitanud juba kriitilise hulga sessipaanikas tudengeid, kes olid valmis hõbekõrist õnnistegija oma käega risti lööma.
Etenduspaigale lähenedes valmistasin end ette ajakirja Vahitorn jagajatest kõrvale põikama, ent kohapeal üllatati mind hoopis Peugeot’ reklaamvihikuga. Võta takso, sõida taeva?
Taevas andis endast esimeste kaugete kõminatega juba ise märku samal hetkel, kui etendus algas. Esialgu päädis nädalatepikkune harjutamine diskreetse restoraniheliga, mille saatel lõnkus lavale tujutu Juudas (Vaiko Eplik).
Kostüümid olid ilmsesti plaanitud poppideks ja noortepärasteks; ristiplagudega lavale valgunud koor tõi aga meelde pigem kämp-linateose «Verekivi». Tolle muusika kõlas aga märksa funkymalt kui seekordse etenduse üks kebjamaid avapalu «What’s The Buzz», mis ju lausa nurub karmimat hiphop-tõlgendust.
Stephan Hanseni punapüksne Jeesus suutis koduvillasesse askeldamisse siiski ka vahitornilikku glamuuri tuua. Omapärane, natuke õlisevõitu hääletämber kostis teistest sundimatult üle; kuid see oligi agraarkuurordis hängiva poppari, mitte spirituaalse revolutsionääri hääl. Jõulised karakterid olid juba ette maha mängitud, nautida jäi vaid puhtvokaalset professionaalsust.
Ja siis läks huvitavaks. Ilmsesti oli peategelase prototüübi papa säherdusest lõdvarandmelisest tõlgitsusest nii nördinud, et poetas koori «Hosianna» ajal juba esimese sahmaka … .ähvardavaid pisaraid. Publik kiletas end kiiruga üle, artistidel polnud issanda vihast pääsu. Tänu sellele tekkis laval ergum ja mõtestatum liikumine.
Kui aga ülaltkorruse boss nägi rahavahetajate stseeni ja taipas, et Malvius on võtnud nõuks Jeesukese elust kah bentkabaree teha, saatis ta kohutava veeuputuse Tartu rahva peale, et nuhelda neid nende kergemeelsuses. Malvius kontreeris kümneminutise taimaudiga, mille käigus küllap helistas ka advokaadile.
Kriisikomisjon otsustas, et show peab jätkuma, ja kui eriüksuslased olid Rooma ja Egiptimaa švabradega kuivemaks tõmmanud, järgnesid õhtu kunstiliselt nauditavaimad hetked.
Ühtäkki oli lõdvast ja vaimuvaesest lavastusest saanud võitlus loodusstiihiaga, mis süstis esinejatesse loomingulist viha ja publikusse vandeseltslaslikku kaasaelamist. Juudas (keda kiusas lisaks ka teistest enam vett imanud mikrofon) ei mõjunud enam jonniva jõnglasena, vaid kiirgas kirge, ning Jeesuse «Gethsemane» osutus küllalt jõuliseks ja valusaks, et taevavoogudele piir panna.
Olukord normaliseerus ja kavakohane bentkabaree võis jätkuda. Liiati kui ligedaist kapuutsidest vallandunud publik oli muutunud sama raugelt fatalistlikuks kui too, kes laval nende eest kannatas. Nii elati kipras kulmul kaasa Gauleiter Pilaatuse (Alexander Lycke) luhtuvatele katsetele Jeesust Schindleri nimekirja arvata. Nii elati muigamisi üle oligarh Herodese (Aivar Tommingas) õnnestunud katse murda õnnistegija vastupanu maotuima slaavi estraadiga.
Niisuguses stoitsismis jäi paljudel aga vist ka märkamata, kui ergult ja küpselt ja julgelt Liisi Koiksoni Maarja Magdaleena kogu selle purgaa tagajärjel on kõlama hakanud. Ja kui Juudas end mao kuklalt alla kukutas, siis tundus, et punaseks valgustatud puud tilguvad verd.
Milleks seda kõike siis vaja oli, küsis koor ristile punutavalt superstaarilt. Ei osanud kosta temagi. Kohaletulnud said igatahes kustumatu (kuivamatu?) elamuse. Ent mine tea, kumb oleks edasise publiku suhtes julmem – samasugune padusadu või selle puudumine.