Taaralinn oli teatrist tulvil

Eesti teatri 100. aastapäeva pidu Tartus pakkus ilusaid elamusi, millest enim läksid hinge kaks: Tartu lauluväljakule õhtusele suurkontserdile kogunenud publik ja Hannes Kaljujärve laul.
Päev pakkus sedagi, mis aja möödudes mälust ei haihtu, vaid millest saavad osa kõik, kes ühel ilusal päeval Tartusse sõidavad või raamatupoodi lähevad. Need on Vanemuise suure maja ees seisev kuldne Karl Menning ja teatriteadlase Ülo Tontsu mahukas raamat «Kolmkümmend aastat teatriehitamist».
Kell kolm avati pidulikult kutselise Vanemuise ja seega ka Eesti kutselise teatri rajaja Karl Menningu pronksskulptuur, mille autor on Mare Mikoff. Teatriesine oli rahvast tulvil: seal võis näha tuntud teatriinimesi, väärikaid vanadaame Shakespeare’i kohviku ees toolidel istumas, skulptuuri autorit Mare Mikoffi, Karl Menningu pojatütart Tui Menning-Torrie’t Kanadast, tema kõrval tartlasest peaministrit Andrus Ansipit.

Menning on valvel

Kahe ja poole meetri kõrgust pronks-Menningut saab alusel ringi pöörata. Praegu veel Vanemuise eesotsas seisva Aivar Mäe arvates pöörab Karl Menning Vanemuisele selja, kui esietendus on ebaõnnestunud. Kui on tegemist eduka etendusega, vaatab Menning Vanemuise poole avali silmi.
Omal ajal kirikuõpetajaks õppinud ja sel alal mõnda aega töötanud Karl Menning müüs maha isalt päranduseks saadud majad ja läks selle raha eest Saksamaale teatrikunsti õppima. Kui Menning asus äsja asutatud kutselise Vanemuise etteotsa, sai senisest laulu- ja mänguseltsist professionaalne teater.
Paraku tekkisid vastuolud mõjukate seltskonnategelastega, kes soovisid näha laval enam operette ja rahvalikke lustimänge, mis pidid meelitama rohkem publikut, ning Menning lahkus. Nüüd on ta valvamas, et Eesti vanima teatri auväärt laval taas muusikalid ja muu kergem kraam liialt võimust ei võtaks.

Sümfooniast pungini

Kell kaheksa õhtul algas kontsert, kus astusid üles 80 näitlejat kõigist Eesti teatritest. Nende esinemisest olid tulnud osa saama tuhanded inimesed. Olgu öeldud, et see oli imeline publik — kaasaelav ja tundlikult reageeriv. Ei mingit õlleuimas ringi kõndimist ja kõva häälega seletamist, nagu vabaõhukontsertidel tavaline. Inimesed olid tulnud teatri sünnipäevale.
Kontsert kestis ligi neli tundi. Laval olid Vanemuise sümfooniaorkester ja ooperikoor, nii Vanemuise kui Estonia ooperisolistid, aga ka NO99 «Kuningas Ubu» seltskond ja Rakvere Teatri punkansambel Streptococcus Pyogenes.
Viimati nimetatu solist ja ühtlasi teatri peanäitejuht Üllar Saaremäe julgustas küll esireas istunud presidendipaari tulema lava ette näppu viskama, aga seda kutset ei järgitud. Rüütlite kiituseks tuleb siiski lisada, et nad kannatasid pika loo stoilise rahuga välja.

Kaljujärv ja Üksküla

Tõeline vapustus oli see, kui lavale tuli Vanemuise esinäitleja Hannes Kaljujärv, kes laulis Toomas Lunge ballaadi Vaino Vahingu näidendist «Potteri lõpp». See esitus oli maailmaklass, raske on ette kujutada midagi veel paremat.
Keskealiste põlvkonnale pakkus valusat äratundmisrõõmu Theatrumi trio esitatud laulutsükkel Viidingu, Kangro ja Üdi tekstidele. Trio koosseisus oli Tõnis Rätsep, Juhan Viidingu kauaaegne lavakaaslane.
Juhan Viidingu geniaalsele poeesiale tugines ka mammutkontserdi lõpetanud Tõnis Mäe teos «Müürileht», mille muusika kandis ette autor ise. «Müürilehe» hingeminevaimad osad esitas etendusse kaasatud Aarne Üksküla, lugedes Viidingu tekste.
Südaöö oli juba möödas, kui rahvas jõudis taas Vanemuise juurde, et jälgida Ain Mäeotsa lavastatud tuleetendust, mille jooksul pandi teatrimaja ette murule ligi tuhat küünalt austamaks kõiki, kes on saja aasta jooksul selles kunstitemplis töötanud.