Ta lendab mesipuu pooleks

Charlotte Jones, “Mesimees” (“Humble boy”). Lavastaja Ain Mäeots, kunstnik Liina Unt. Mängivad Jan Uuspõld, Külliki Saldre, Karin Tammaru, Hannes Kaljujärv ja Aivar Tommingas. Esietendus Vanemuise väikeses majas 13. septembril.

Mõningad Charlotte Jonesi näidendi määratlused: “tekst ise on väga võimalusterohke” (Ain Mäeots, Sirp 12. XI), “näitemäng teab mis meistritöö ei ole” (Andres Keil, Postimees 16. XI), “väga osavalt konstrueeritud well-made-play” (Jaak Allik, Eesti Päevaleht 17. XI). Võiks öelda, et see näidend on salakaval. Ta sisaldab paljusid teemasid või kui täpsemalt öelda, siis vihjeid teemadele, aga üheski süvitsi ei lähe. Selle paljususega koob näidend üsna osavalt võrgu lugeja ümber. Viib ta kõikvõimalike kujundite, vihjete, seoste rägastikuga arvamisele, et see on üsna huvitav ja täiuslik näidend, millest igaüks võib leida midagi, mis puudutab ja korda läheb.
Ain Mäeotsa lavastust Vanemuises võiks nimetada otseülekandeks. Teksti pole kärbitud, kõik on jäetud alles ja ka remarke järgitakse hoolikalt. Eesmärgikindlalt pole rõhutatud ühtegi konkreetset näidendit läbivat teemat, kui välja arvata kavalehel sisalduv (info mesilaste kohta, Jaan Einasto astronoomianähtustest).
Lavamängus ilmneb, et nii mesindus, isa surm, astrofüüsika, ilus lilleaed, ninaoperatsioon või mis iganes on pideva konfliktse dialoogi alluvuses, kuid eraldi olevatena, puutumata tegelastevahelistesse suhetesse, üsnagi pealiskaudsed. Psühholoogilise draama puhul justkui arusaadav rõhuasetus.
Niisiis, kõik teemad on suhtedraama teenistuses. Põhikonflikt on ema ja poja vahel. Isa on ära surnud, poeg Felix Humble (Jan Uuspõld) masenduses ja süüdistab ema Flora Humble’it (Külliki Saldre), et see nii vähe isast hoolis ning kohe pärast matuseid teise mehe käte vahele jooksis. Loomulikult tekib kohe tahtmine tuua paralleel “Hamletiga”. Aga kas ikka tasub?
Lavastusest kirjutanutel on seoses “Mesimehega” meelde tulnud mõned teised eesti teatrite lavastused: Finn Poulseni lavastatud “Mädarõikamaa”, Jaanus Rohumaa “Arkaadia”, Jüri Kaldmaa on näiteks maininud isegi Jaan Toominga lavastust “Ma olen siin varem olnud”. Huvitav on, et lavalugu tõepoolest värskendab teatrimälu ning annab tõuke baastekstide otsimiseks, aga kuivõrd need võrdlused Mäeotsa lavastuse ja Charlotte Jonesi näidendi (mis, olgem ausad, kubiseb kli?eedest ja mida kõige kohal kujutletav teaduseloor ei suuda sügavaks teha) puhul kohastena tunduvad.
Vanemuise “Mesimehe” reklaamimisel on eelkõige oluliseks peetud mesilaste teemat ja astronoomiat. Kavaleht tegelebki nende asjadega, kuid laval on põhikujundid mesilastaru ja tähistaevas üsnagi mannetud (taru ripub hallil tagalaval ja taevas ilmub lavastuse lõpus pisikeste slaididena). Näidendi/lavastuse põhjal võiks arvata, et astrofüüsika tähendabki vaid musti auke, sfääride muusikat ja suurt pauku. Astrofüüsika käsitlus selles näidendis ei ole teab mis teadus ja kui see väärikski kuidagi esiletõstmist antud näidendis, siis oleks pidanud Jaan Einasto Charlotte Jonesile kirjutamise juures abiks olema. Mesilasehuvilistele soovitaksin ka pigem H. Parsi multifilmi “Meemeistrite linn”.
Laval on palju asju ja mitmeid kujundeid, mida aga arvatavasti keegi tähele ei pane, kuna neid ei mängita välja, nendega ei tegeleta. Näiteks laual on labürintjas muster, mis ehk võiks kujutada suhete keerulist võrgustikku. Küsisin paarilt inimeselt publiku seast, mis nad sellest arvavad. Nad vastasid, et väga põnev, seda nad ei märganudki. Tagalavalt, kus on mesilastaru, kuivanud puu ning sirmi taga kuivanud võsa, ilmub aednik Jim/isa vaim (Aivar Tommingas), kuid see (võib-olla taotletud) elusate ja surnute maailma vastandus ei tule lavastusest kuidagi välja. Ja sellist suhtumist pooldan küll, et tahaksin teatrilaval näha midagi, mis “lava” enese märki lihtsalt ära ei kao. Lavakujundus võiks olla ikkagi lavastuse teenistuses.
“Mesimees” on Vanemuise menutükk just seetõttu, et seda juba enne esietendust kui menutükki reklaamiti. Kuid lavastaja nimetatud näidendi võimalusterohkus ja mitme¯anrilisus on kasutamata jäetud. Komöödiat ja tragikomöödiat tajub ehk küll, aga psühholoogilist draamat mitte, kuna peategelase rollilahendus teeb selle võimatuks.
Felix Humble’i tegelaskuju mõjub esimeses stseenis silmanähtavalt kui mingi puude kandja. See tundub nii füüsiline kui ka vaimne paine olevat. Edaspidi muutub ta olek aga ebamääraseks. Ei saagi aru, kas tal on midagi tõsist viga või ei. Puht näitlejatehniliselt hästi mängitud, kuid ei midagi üllatavat. Üsna tavaline ettekujutus vaimuhaige olekust, käitumistest. Näidendis endas on peategelase võimalikule puudele vihjeid vaid kaks (medikamentide võtmine ja kogelemine, mõlemad ei pruugi üldse veel olla mingi vaimuhaiguse ilming). Seetõttu tekib lavastusest lähtudes küsimus: mis emal viga on, ta nagu ei märkaks, et pojal on tõsised vaimsed häired? Ta küll mainib, et poeg on läinud imelikuks ja paksuks, aga see tekitab veel ühe probleemi juurde. On siis tegelaskuju Jan Uuspõllu kehastuses paks? Küsitavaks muutub ka Rose’i (Karin Tammaru) vaimne tervis, kui tal ei teki hetkekski huvi, et kas Felixi vaimse seisundiga on ikka kõik korras. Kas Felix oli selline ka seitse aastat tagasi, kui ta sigitati? Kuna teised tegelased ei suhestu kuidagi peategelase seisundiga, muutub psühholoogilisus kaheldavaks. Ei saa kaasa elada ei Felixile, ta emale ega ka Rose’ile, kuna pole aru saada, mida nad tegelikult tahavad.
Ainuke selgelt välja joonistatud tegelane on Merle Jäägri mängitud Mercy. Tegelasest on aru saada, kes ta on: Mercy tahab üle kõige olla Humble’ite perekonna liige ja on selle nimel valmis kõigeks. Ta püüab kaasa elada kõigi muredele ja rõõmudele. Püüab pidevaid konflikte leevendada. Võiks öelda, et roll on lahendatud estraadlik-psühholoogilises võtmes, mille tulemusena mõjub tegelaskuju tragikoomilisena. Ja mis peaasi, usutavana.
Nii tundubki, et lavastuse menukus sõltub sellest, kuidas mingit lavastust reklaamitakse. Miks ei olnud Poulseni lavastatud “Mädarõikamaa” menutükk? Konflikt näidendis oli põhijoontes sama, ainult ema ja tütre vahel. Näidend on sisu ja struktuuri poolest “Mesimehest” mitu korda parem. Lavastus oli heas mõttes nii koomiline, psühholoogiline kui ka traagiline. Aga ju siis tol hetkel polnud Vanemuisesse menutükki nii väga vaja kui praegu.