Loe

Suvelavastus, mida toetas ehe ja eluterve õhkkond

Võrumaa Teataja

Et mõnd suurejoonelist suvelavastust näha, selleks polnud võrulasel tänavu tarvis maakonna piire ületadagi. Vanemuise teater tuli ise Setumaale, ja nüüd on juba mõned nädalad üle Obinitsa videvikutundidel leelo kaikunud. Täna on viimane võimalus setu laule ja tantse sisaldavast opereti sugemetega tragikoomilisest näitemängust osa saada.
Kui kõige meeldejäävam kohe välja pahvatada, siis tuleb kiita õhustikku: lavastuskeskkond tundus, õigupoolest oligi ehe. Ja see tunne tekkis kohe pärast piletikontsu loovutamist. Alates sellest, et söögiks-joogiks pakuti müügilettidel plaadikooki, sõira, mustikaid, koduõlut jne. Ei mingisuguseid suurte õlletööstuste kraane ega krõpsupakke.
Kiidusõnu on juba Võrumaa Teatajaski saanud dekoratsioonid: lopsakad aedviljad — kõrvitsad ja hernepuhmad —, mis hoolsa taluperenaise aeda meelde tuletavad, räästa alla kuivama riputatud kala jne.
Ilma ei saa käskida ja ilmselt tegi see nii mõnelgi õhtul vaatamise, aga ka näitlemise ebamugavaks. Loodus segas end vahele ka neljapäeval nädal aega tagasi. Tuul keerutas etenduspaiga kohal kõrguvate puude okstes ja päris palju teksti uppus lehekahinasse. Kaotsi läinud, aga arvatavasti mahlasest jutust oli kahju. Sel õhtul oleks küll võimendus ära kulunud.

Setudel on elujõudu

Kui nüüd ettevaatlikult edasi nuriseda, siis pealkiri „Taarka” ja ka varem kirjutatu lõid ootuse üht põhjalikku isikulugu jälgida. Ehk on see oma viga, et voldikut lugedes ei osanud panna rõhku sõnadele: näitemäng setudest, nende elust Vene alamatena, Eesti Vabariiki sattumisest ja eestistamisest.
Aga selle loo kaudu, ning ilmselt ka seepärast, et setud ise on saanud etenduses kaasa lüüa, sai selgemaks nende vaimulaad, omapära. Et elujõudu, eneseks oleku julgust setudel on, see tuleb koos nutu ja naeruga esitatud loost küll välja.
Teravmeelselt oli kujutatud, kuidas setud oma õuele tükkinud eluparandajatele tasuvad. Ei tea, kas vahepealse aja jooksul on midagi muutunud.
Samas oli ikkagi tunda, et setude elu lavastades on mõeldud rohkem neile, kes tulevad maale n-ö liblikavõrguga. Aga see ei pruugigi halb olla.
Merle Jääger Taarka rollis, Marje Metsur (ei tea, kas see võiks kompliment olla, aga kui eelinfot ja kavalehte poleks olnud, poleks ma teda ka ära tundnud) tema emana mõjusid loomulikult ja mängisid end meelde, ehkki suurt rolli ei saanud selles koos vaheajaga kolmetunnises näitemängus keegi etendada. Selleks jäi aega ikkagi väheks.
Aega üle saja aasta tagasi ei oska end aga ka parima tahtmise juures mõelda: et ehk tantsupidude ema Anna Raudkats (Helena Merzin), kes siis setudelt tantse üles tähendas, paistiski tolle aja inimestele nii groteskne, et naer ka ei tule peale. Soome folklorist Armas Otto Väisänen (Veikko Täär), kes lauluema ande avastas, oli etenduses õnneks märksa elutervem tegelane: ei peljanud end oma huviala nimel isegi ehale minejate seltsi sobitada.
Kuna peategelane oli tegelikult justkui leelo, võinuks etenduse tõesti lõpetada üks võimas laul. Käed valmistusid finaaliks ja võtsid plaksutamisasendi näiteks siis, kui näitemurult kõlas võimsalt laul „Katõ ilma veere pääl”. Tõepoolest, kõhus tekkis selline ärkamisajast meelde jäänud õõnes tunne. Kuuldavasti sundis see rahva mõnel etendusel püstigi tõusma.
Aga lugu läks edasi. Millest see tuleb, et lavastused tunduvad ikka pigem liiga pikad kui liiga lühikesed? Aga sellest patust pole kirjutajadki puhtad: ikka tundub, et oluline on veel see ja teine mõte edasi anda. Ja nii ta läheb.
Täna õhtul on sel suvel viimane võimalus etendus ise ära vaadata ja pikemalt edasi mõelda.

18.08.2005