Suursündmus tara taga
Tartu kultustegelane ja muusik Erkki Hüva oskab elust rõõmu tunda. Samal ajal, kui luuletaja Lembit Kurvits kõndis mööda Vanemuise tänavat ja vaatas pead tudistades ja õlgu võdistades inimesi, kes olid hardunud nägudega joondunud tänava äärde Vanemuise teatri suviseks suursündmuseks tituleeritud muusikali “Jesus Christ Superstar” väliproove kuulama, sahmis Hüva ülikooli raamatukogu esisel platsil inimeste vahel ja leidis endale mõnusa pikutamisaseme uduvihmasel muruplatsil puu all.
Jeesuse lugu on inimesi inspireerinud sajandeid. Kõik justkui teavad, et Jeesus tuli jumala pojana inimesi päästma, kuid juhm Juudas rikkus selle plaani ja müüs Jeesuse peotäie seeklite eest maha.
Lugu tuttavlik, aga asi oma silmaga üle vaadata on ikka parem. Nii kinnitavad kas või üks hiljutine film Jeesusmehe kannatustest, aga ka asjaolu, et kui “Jesus Christ Superstar” oma proovidega välitingimustesse kolis, oli taraga piiratud ala taga arvukalt huvilisi, kes ei pidanud paljuks Tartu ülikooli raamatukogu esine plats piknikualaks muuta, et seal mõnusalt aega veeta.
Muusikali pilet on teatavasti kallis ja ega proovegi tasuta näidata. Sellest hoolimata leidsid uudishimulikud omale sobiva ülalt-alla vaatenurga, et näha, kuidas vägesid kamandav lavastaja Georg Malvius tõlkide ja näitlejate kambaga ajaloolise Juudamaa kaosest mõtestatud lavalist liikumist üritas luua.
Erilise publikumenuga läksid muusikaliproovid nädalavahetusel, mil soojad ilmad tirisid jalutavaid tädikesi muusikaliplatsi lähedusse salatikarbikesi tühjaks sööma ja muidu juttu ajama.
Teisipäevane paduvihm tegi pausi sisse nii muusikaliproovidele kui ka kuulajaskonnale, kuid kolmapäeva õhtuks oli vaatamata jahedale ilmale vaateplats Vanemuise teatri parklasse ehitatud tempelhoovi tara taga uudistajaid täis. Mis sest, et nüüdseks on tara kõrgemaks aetud ja proovide lähemalt nägemiseks tuleb ronida ninaga päris tara taha, et pätti tegeva sõbra abiga lavani ulatuks nägema.
Nähes inimesi, kes lavalt kostvate hümnilike laulusõnade “Jesus Christ, Jesus Christ won’t you die for me” saatel niiskeid silmi pühivad ja arvestades üleüldist muusikalilembust võiks siis kihlveokontorites hakata panuseid tegema, kas Jeesuse muusikaline elu meelitab rohkem inimesi lava ette või tara taha. See viimane oli küll niisama norimine, lubas ju teksti autor Tim Rice’ki kohale tulla, küllap on siis elamus midagi väärt.