Suure kujundi lugu hoovis

See kuidagi on nii. Eelmisel aastal olid «Eesti ballaadid», sel aastal on «Lemminkäinen» ja «Taarka». «Valgelaev ja taevaskäijad» ning «Soolaev» kah, aga neid ma ei ole kahjuks näinud, küll aga head kuulnud.
Et pärimus, tükid, mis eilse, kust me pärit oleme, tänasesse kaasa toovad, on need, mis veenavad.

Autentsuse võludest

Tea nüüd, kas on tegemist sellega, et me varakapitalismist väga ettevaatlikult sammukest edasi hakkame astuma, oma juuri mitte ei häbene, vaid otsima, hoidma ja armastama hakkame, eneseväärikaiks sünnime, või milles. Aga nõnda vähemalt paistab.
Vanemuise «Taarka» on, olgu kohe ära üteldud, selle teatri viimaste aegade parim tükk. Parematel hetkedel meenutab see Emir Kusturica filme – et ärge tehke, olge. Kusturica teatavasti kasutab peaasjalikult harrastusnäitlejaid või inimesi tänavalt. Et oleks autentsuse võlu ja määr.
Nii on ka Vanemuise «Taarkas» vähemasti kapatsiteedi põhirõhk mitte teatri näitlejatel, vaid «autentsetel» setudel. Nende laulul. Ja nende olekul.
Mõneti ei ole alates eelmise sajandi 20. aastatest mitte midagi muutunud – ka siis, kui setud Eesti Vabariiki integreeriti, käidi neid vaatamas nagu indiaanlasi. Nii meiegi praegu.
Autentsusest veel. «Taarka» suur võlu on, et lavakujundus ei ole tehtud teatri töökodades või külamehe juures kokku klopsitud, vaid istutatud. Kunstnik Iir Hermeliin palkas kevadel aedniku, kes kõrvitsad-herned-päevalilled ja mis kõik veel seemnest maha pani ja augustiks üles kasvatas. Miks? Tulemust vaadates – teistmoodi lihtsalt ei saakski.
«Taarka» on tükk, mis teatri piiridest – sellest ebamääraste servadega märgistikust, mis etendus on, ilmselgelt väljub. Siin ei ole mõtet tavaliste tööriistadega kallale minna. Harjunud teatrikriitiku pilguga vaadata. Sellisel juhul võiks asi laiali laguneda ja mekk saamata jääda.

Puhastab karmat

«Taarka» ei ole lihtsalt ühe setu lauluema lugu, külaühiskonna mudeldus või ekskurss rahvakillu ajalikku. On enamat. On sotsiaalne projekt. Ja on üllatav, et Vanemuine, mis on küll kõike muud kui sotsiaalhoolekandeasutus, selle ette on võtnud. Hästi üllatav.
«Taarka» on lugu ideest. Ideest suure tähega. Me võime seda lugeda kui suurt kujundit. Nii nagu oli ka «Lemminkäineniga» – siin on kõik olemas – kogu kirjeldus meie tänasest päevast. Protestivaim ja eneseuhkus. Jõud ja selle jõuetus. Osatagu ainult vaadata.
Liiatigi, kui Vanemuise tiim, piletöörid ja staff, käivad ringi punastes särkides, mille seljale on kirjutatud «PROFF AASTAST 1906». See küll ei ole vist Iir Hermeliini kujundusosis, aga töötab kui kuriloom. Terav, valus iroonia.