Loe

Suur kuri hunt üllatas muhedusega

www.mulje.ee

Suur Kuri Hunt pakkus värsket perspektiivi Punamütsikese, kolme põrsakese ja seitsme kitsetalle lugudesse.
See tempokas ja lustlik lavastus mõjus vabakutselise lavastaja ametit pidava Taago Tubina poolt lavalaudadele seatuna üllatavalt värskelt ning muhedalt.
Koguperetükkide loomises peitub alati tubli annus väljakutset; kas lapsed ja täiskasvanud leiavad ühtviisi rohkelt põnevat läbielamis- ning mõtteainet. Soome näitekirjanik ja lavastaja Katja Krohn oli kasutanud jõulist hundikarakterit, mis peegeldab julmuse ja kurjuse kehastusena mitmetes meilegi hästi tuntud-teatud lugudes kollektiivse alateadvuse tumedamat poolt.
Lavastus ei keskendunud siiski pelgalt kollektiivses alateadvuses peituva kurjuse lahkamisele. Tüki üldmeeleolu oli mitme aasta Vanemuise lavalaudadelt ilmavalgust näinute seas üks positiivsemaid. Kujunduse ja kostüümide loomisel ei olnud rõõmsaid värve kokku hoitud; põrsakeste roosad vatijoped või kitsetallede lustakalt lillelised kehakatted lubasid neil ühiselt laval tõeliste rõõmupäikestena särada.
Raivo E. Tamme esitas nimiosalise rolli võimsa animeeritusega – rolli kirjutatud kurjus, lihtsameelne sirgjoonelisus või tallekesi ihalevad isukad keelenilpsamised paistsid saalis istuvate suurte ja väikeste vaatajateni tõeliselt vaheda ehedusega kätte.
Selle lustliku tüki teisi osasid kandnud Alina Karmazina, Kersti Heinloo, Jaak Prints ja Piret Simson olid konstantses ümberkehastumises – viimasena nimetatule jagus näiteks koguni neli erinevat rolli: Punamütsikese Ema, II kitsetalle, Naf-Nafi ja Hundiema omad. Peab tunnistama, et nad said neljakesi suure hulga rollidega ülihästi hakkama.
Lavastaja oli tükki lisanud koolieast välja kasvanud vanemaealiste vaatajate rõõmuks ohtralt intertekstuaalseid viiteid Eesti filmiklassikasse kuuluvatele filmidele. Mitte, et nad just väga suuri ja sügavaid eksistentsiaalseid mõtteid väljendanud oleksid aga head sooja äratundmisrõõmu pakkusid ikkagi.
Siiski. Suur kuri hunt ei olnud mitte ainult üliväga lustlik tükk, vaid pakkus sügavama elu mõtte otsijaile mitmeid uide mida peale lavastuse nägemist edasi mõelda. Kõige meeldejäävamad olid ehk soovitus iapäevaselt urisemist harjutada või kuidas end tänapäeva sotsiaalses tegelikkuses lokkavast üksteiseõgimisest mitte häirida lasta. Lihtsates, kuid südamlikes lugudes oli veel mitmeid põnevaid metafoore. Lavastuse üheks põnevaks pingestajaks oli kindlasti erinevatele vaatajatele välja pakutud vaatepunktide paljusus.
Huvitava eredusega jäi meelde kavalehe poolt vahendatud Krohni mõte sellest, kuidas ta selle näidendi idee leidis. Ühes Soome teatris lastele korraldatud avatud uste päeval võisid need isetahtsi kostüüme selga proovida. Ja siis tabas Krohn nägema ühtäkki kummastavat pilti, kus Korraga oli laval viisteist hunti, kõik kavalalt ühte Punamütsikest luuramas. Ehk väljendasid need rollivalikud kõige väljendusrikkamalt alateadvusesse istutatud ihalust läbi lüüa; iga hinna eest teisi õgida.

18.02.2005