Suur irritaator tegutseb jälle
Vaino Vahing vaatas Unti ja leidis, et lavastaja mütologiseerib nii kriitik Vahingut kui ka kirjanik Insenit.
Info vaatamise eel nagu ka minu Suvekooli eel suvel oli mitmene: mõned (A. Keil Postimehes) tegid lavastuse totaalselt maha, väites koguni, et on Undis pettunud. Siis jälle Postimehes (K.Ruus) esitas mingi sisemonoloogi, jättes ehitusmeistri Sollnessi – Hannes Kaljujärve – hoopis mainimata! Samas aga kolm vihast meest (M.Kivastik, A.Ilves ja ehitusmeister Räpinast) kiitsid lavastust vaat et taevani. Unt ise jäi taolistele avaldustele kinniseks. Ütles, et lavastuses on vähemalt kolm kihti, ning tegi mulle etteheiteid, miks ma ei viitsinud lugeda Ludwig Binswangeri raamatut Ibsenist. Tõsi, mul polnud aega, aga pärast vaatamist lugesin diagonaalis Binswasngeri raamatut “Henrik Ibsen und das Problem der Selbstrealisation in der Kunst“ Heidelber, 1949. See ei olnud õieti Ibseni patograafia, pigem psühhogramm, mis tekitas küll mõningaid loomepsühholoogia mõtteid, kuid selles oli peatükk ehitusmeister Sollnessist.
Igatahes õhkkond oli irriteeriv enne teist etendust. Niisiis vaatuste kaupa nägin järgmist: esimeses vaatuses ilmub ehitusmeister Kaljujärv lavale hommikumantlis. Esimene meestevaheline dialoog ehmatas mind veidi, sest Evald Aavik Knut Brovikuna lausa karjus, et peab varsti surema ning palus Solnessilt abi, et ta poeg Ragnar (Jaak Prints) leiaks mingit toetust. Ehitusmeister silitas teda ainult ja saatis ta koju surema. Meeste dialoogid jätkusid. Solness ja majaarst (Jüri Lumiste) tegid vapustava misantseeni: tõelise süvapsühholoogilise groteski. Sekundeerisid veel Solnessi dialoogid raamatupidaja Kajaga (Karin Tammaru) ja loomulikult oma naise Alinega (Raine Loo). Mind huvitas ja paelus nendes dialoogides eriti Kaljujärve Solnessi mäng. See, kuidas ta mängis polnud Ibsenlik psühholoogiline realism, see oli kuidagi nihestatud, mingite paranähtudega – mõned vastused küsimustele olid emotsionaalselt ambivalentselt, ja seda nii meestega kui ka naistega vesteldes. Reaalsemaks läks asi vaatuse lõpus kui ilmus salapärane Hilde Wangel (Kersti Heinloo). Esimene vaatus venis. Teine vaatus oli tempokam, Solness agressiivsem, õigemini ekspressiivsem, kuid see “nihestatus” jäi. Samas aga oli Hilde toonud õhkkonda värskust ja temaga oli Solnessi dialoog realistlikum. Vaheajal kohtusime lavastaja assistendi Kais Adlasega, kellele avaldasin, et see mida ma näen on parateater, midagi taolist nagu on paraliteratuur, ning et ootan suure huviga viimast vaatust, ootan mingit “pauku”. Lisasin veel, et olen vist Undi konksu ära tabanud. Juba teises vaatuses muutus situatsioon Solnessi jaoks eksistentsiaalseks (kust siis muidu Binswangeri kui eksistentsiaalpsühhiaatri huvi Ibseni vastu, eriti Solnessi vastu). Hilde Wangel muutus “deemonlikumaks”, esitades radikaalseid nõudmisi. (Olgu öeldud, et Kersti Heinloo Hilde oli lavastuse kõige dünaamilisem kuju, ta arenes koketeerivast plikast hirmuäratavaks naiskuradiks). Viimane vaatus oli ehk mänguliselt ehk kõige realistlikum, meenutas 1974.a. Panso lavastust Noorsooteatris, kus Solnessi mängis kadunud Heino Mandri. Oli ju ette teada, millega etendus lõpeb. Kõik peale Hilde hüüdsid appi, kui Solness oli roninud torni tippu viimaks sinna pärga, ainult Hilde, seistes eeslaval kinnisilmi, lausa nautis Solnessi surmaminekut. Ja Solness ka väärikalt läks. Ta filosoofiline epopöa oli lõppenud, maisest teest rääkimata. Nii lunastas ta kõik patud ja süütunde, kuigi ta neid etenduse jooksul eriti ei avanud. Siiras oli ta ehk ainult dialoogis Jumalaga.
Jah, see ei olnud senituntud Unt, see oli mingi teine tasand, kas just uus kvaliteet, aga midagi uut kindlasti. Ma mõistan neid, kes jäid nõutuks, aga kunst oma olemuselt ongi selline Teatrikunst ei pea olema ainult meelelahutus. Kunsti ees oled ikka nõutu.