Loe

Sünnipäevalaps Mare Tommingas: kõik asjad tulevad ellu siis, kui selleks on õige aeg

Helina Piip, Õhtuleht

6Artikkel ilmus Eesti Naises 2009. aasta augustis. Siin lühendatult.

Vanemuise teatri balletijuht Mare Tommingas usub, et kõik asjad tulevad ellu siis, kui selleks on õige aeg. Ta ütleb seda siis, kui räägib laste sünnist või lavastustest, mis on tal käsil või alles visioonidena “ajusahtlites”.

Mare on sündinud ja kasvanud Tallinnas. Vanemuisest, Ülo Vilimaalt, sai ta tööpakkumise 1978. aastal. “Raske oli tulla, sest isa jäi üksi Tallinna. Aga tööd oli kohe väga palju.

Vahetasime klassiõe Sirrega esimesel aastal 6-7 korda elukohta, enne kui jõudsime teatri vanasse ühikasse. Seal elasid Leonhard Merzin ja teised näitlejad-lauljad ning elu käis aknast sisse, teisest välja. Oli põnev, lõbus ja boheemlaslik.”

Rapla poisi Aivariga kohtusidki nad Tartus. “Tulime ühel ajal – mina balletikoolist ja tema konservatooriumist. Ega me siis ei suhelnud, tema oli Suur Näitleja, nina püsti, alt laienevad püksid jalas ja pikk vest seljas,” on Marel täpselt meeles.

“Ma pole ennast kunagi kaunitariks pidanud ja mul polnud ka poisssõpra, poisid mind ei vaadanud. Võib-olla on see aeg veel ees?” suskab Mare talle omaselt justkui muuseas.
Ent ühel päeval kutsus Aivar Mare siiski kohvile.

Õnnelik kolme lapse ema

Mare usub, et kõik asjad tulevad ellu siis, kui selleks on õige aeg. Ta ütleb seda siis, kui räägib laste sünnist või lavastustest, mis on tal käsil või alles visioonidena “ajusahtlites”.

Kas armastust on elus piisavalt? “Oleneb, mida armastuseks nimetada, sõna “armastus” on poeetide välja mõeldud. Armastust on igal pool ja kogu aeg. Meil on ka siin praegu suur armastus, sest köök on soe ja väljas linnud laulavad.

Aga eks meid Aivariga on miski sidunud – on see siis armastus või hoolimine.”

Selle kohta, et pärast kaht vanemat last – Jaani ja Mihklit sündis üksteist aastat hiljem tütar Pauline, arvab Mare nii: “Ma mõtlen, et Pauline tuli minu jaoks. Poistega saad ju ka oma mõtteid jagada, aga naistejutud… Olin väga noor, kui mu ema suri, ja nii harjunud, et mind ümbritsevad ainult mehed – pojad, mees, minu isa, Aivari isa. Kui siis ultrahelis öeldi, et on tüdruk, olin täitsa šokis, mõtlesin, mis ma temaga peale hakkan… Mäletan, kuidas ma Toomemäelt alla tulin ja läksin hämmingus mööda Rüütli tänavat.”

Hämmastav, aga alles hiljem, kui tütrele nimi juba pandud, meenus kõigile, et ka Aivari vanaema oli ju Pauline!

Nõudlik ja hooliv balletijuht

“Hakkasin tantsimise kõrvalt küllaltki vara lavastama, ise kostüüme ja dekoratsioone tegema,” meenutab Mare lavastajaks kasvamist. “Sain pärast Pauline sündi küll ruttu vormi, kuid tervis läks järsku kehvaks.” Pärast seda, kui ta enda lavastatud “Pähklipurejas” kontrolletendusel jalalaba kõõlused rebestas, otsustaski Mare tantsijateelt kõrvale astuda. Õnneks on saatus teda suurematest vigastustest säästnud.

Kõrvalisel on siiski ootamatu kuulda, et tantsija trauma korral käib balletijuht isiklikult temaga arsti vastuvõtul kaasas. Aga Mare teeb seda tõesti!

Vanemuise balletijuht on ta olnud 1998. aastast. Milline ülemus ta on? “Olen väga erinev sellest, kes ma kodus olen,” tõsineb Mare hetkega. “Jah, olen nõudlik, kui teen suurt lavastust, millega on seotud nii balletitrupp, koor kui ka orkester. Ma tean alati, mida ma tahan, ja me jõuame alati ka eesmärgini.”

Suur osa Vanemuise balletilavastustest sünnib originaalloominguna: “Et ellu jääda ja Rahvusooper Estoniale konkurentsi pakkuda, peame kogu aeg midagi leiutama – uued lavastused, uus lähenemine.

Vaataja tahab näha nii klassikalist balletti kui ka tänapäevast eksperimentaaltantsuteatrit. Seepärast peavad trupis olema väga võimekad tantsijad, kes balletikooli lõpetanuna armastavad ja austavad elukutset, mille nad on valinud,” kommenteerib Mare, kelle igapäevane töökeel on inglise keel.

(6.11.2017, Õhtuleht)

17.11.2017