Loe

Sünge meelelahutus

Eesti Ekspress

“Tantsumaraton”
Lavastaja-koreograaf Mai Murdmaa. Helilooja Rainer Jancis. Osades Andrus Laur, Mari Savitski, Ruslan Stepanov, Katre Unt-Lidmets, Margus Jaanovits, Aivar Kallaste ja teised. Esietendus Tartu Sadamateatris 14. oktoobril.

Meeldetuletuseks: tantsumaraton on raha peale käiv võistlus, kus võitjaks see, kes tantsib kõige kauem. Lisaks rahale võis võita “15 minutit kuulsust”. Tantsumaratonid olid populaarsed 1920ndate ja 1930ndate Ameerikas. Tantsupõrandal kukuti kokku ja surdi isegi ära.
Koreograaf Mai Murdmaa tsiteerib oma lavastuse “Tantsumaraton” kavalehel Koguja raamatut: “Tühisuste tühisus,” ütleb Koguja. “Tühisuste tühisus, kõik on tühine!” (Koguja 1:2). Enda sõnul ajendas lavastajat “Tantsumaratoni” tehes vajadus kritiseerida tänapäevast tarbimisühiskonda, kus tormatakse tühiste materiaalsete väärtuste järele ja tallatakse jalge alla kaasinimesed. Et vastne tükk võiks olla nagu tühiste väärtuste järgi jooksmise paroodia.
Aga mis toimub? Vaataja saab etenduse algusest kuni lõpuni kaifida efektset ­tantsu ja huvitavat koreograafiat. Plaanipäraselt hakkab tantsijate esialgne uljas glamuur ja särtsakas pealehakkamine järjest väsima ja kuhtuma. Üldjuhul staatilist ja igavapoolset väsimist ja kuhtumist on antud juhul köitev jälgida, see on hästi välja mängitud. Tõsted ja heited ja hüpped säilitavad küll oma pöörasuse ja põnevuse, kuid mitte mängleva kerguse. Selgelt on tunda, et see on raske töö ja pingutuse vili. Edukalt välja mängitud raske töö ja pingutuse vili.
Karmilt kontrasteeruvad Margus Jaa­no­vitsi esitatud tantsuvõistluse korraldaja takkapiitsutavad ja ülioptimistlikud ärilise eesmärgiga õhutused järjest äravajuvate tantsijate seisundiga. Muu sõnaline osa on pigem illustreeriva ja markeeriva iseloomuga, väga sügavat psühholoogilisust pole tekstilistelt rollidelt mõtet oodata.
Mai Murdmaa “Tantsumaratoni” koreo­graafias on mu meelest omapäraselt ja õnnestunult ühendatud grotesksed veidrused õilsa, puhastava paatosega. Rainer Jancise kohapeal esitatav kongeniaalne eksperimentaalne muusika, mida väga laias laastus võib ehk ikka rock’iks nimetada, väärib kindlasti omaette plaadina välja andmist. Jaan Toomiku videotaust on etendusele küll kohane lisand, kuid mu meelest suuremat iseseisvat väärtust ta seekord ei oma.
“Tantsumaratonis” on toimivalt hägustatud ka mängu ja reaalsuse piire. Soovi korral võib vaataja end kergesti tunda tegeliku tantsumaratoni publikuna, soovi korral võib asja jälgida kui lihtsalt teatrietendust. Sõnum on mõlemal juhul sünge ja hoiatav. Võib teha nii, et kõigepealt vaatad show’d ja lahutad meelt ning pärastpoole mõtled järele, aga võib ka nii, et lahutad meelt ja mõtled ühel ajal.

20.10.2005