Sulev Teppart vaatab ettepoole

Alates augustist 2006 asub Vanemuise draamajuhiks eeldatavasti Eesti Draamateatri näitleja Sulev Teppart. Eeldatavasti, sest konkursivõitjaks on mees kuulutatud, aga lepingud veel sõlmimata. Nii värske asi.

Olete lugupeetud inimene, 20 aastat Draamateatri näitleja, kõik austavad, kriitikud ei sõima – mille hea pärast on teil vaja Vanemuise draamaosa juhtima minna?
Kui ma nüüd õigesti aru saan, siis küsimus ei eelda vastust, mille ma olen valmis varrukast andma.
Näinud Vanemuise draamajuhi kuulutust või tööpakkumist või kutset – ma isegi ei tea, kuhu see liigitub, nii kujundlikus kui ka kujunduslikus vormis nagu ta lehes ilmus –, ma vist oleks võinud endale etteheiteid teha, kui ma konkursil ei oleks osalenud.
Aga ikkagi, mis on see sisemine ora, mis sunnib? Sisemine idee, mida teha ja miks? Teatrinägemuslik.
Ma haaran sõnasabast, ja pööran küsimuse enda kasuks. Ütlen nii – vastus peitus küsimuses.
20 aastat annabki piisava pagasi ja põhjuse ja võimaluse ühel hetkel ka selliselt käituda. Mingis mõttes kindlasti otsustaval hetkel. Kas iseenda jaoks või nende jaoks, keda see otsus puudutab.
Neljakümne viie aastane mees, ja nagu Gaugin jätab maha perekonna ja läheb kuhugi Tahitile maalima
See on nii auväärne võrdlus, mul lähevad põlved nõrgaks. Hea, et ma istun.
Vastus liigub ikkagi perioodi, mis siiamaani on olnud. Kindlasti kõneleb see teatud vajakajäämisest, isiklikust või seesmisest rahuldamatusest.
Nüüd me hakkame jõudma kuhugi No te tüürisite ja ma ei olnud selle vastu.
Kuidas sõnastada seda sisemist vajakajäämist?
Osa võiks jätta uurijate pärusmaaks. Et nad ühel hetkel võiksid avastada – võib-olla aastaid hiljem, kõike ei saa ega peagi uudise tasandil kajastama, aga kui ei ole märgatud või ei märgata keskpaiku ja püsivaid protsesse või nende olemasolu ei ole ka selles kitsas valdkonnas nagu teater täheldatav, siis on küsimused mõnes mõttes adresseeritud teisiti.
Kui asjad segunevad ja omandavad kireva, kuid ähmase pildi, siis ei ole loomulikult sellisele küsimusele vastust öelda sugugi lihtne.
Eeldada ja loota, et ma siin avaldaksin kõiki ja südame põhjast tulevaid pihtimuslikul tasandil tundmusi ja mõtteid, mis on tõesed, minu seisukohalt ma ei tõtta neid välja kuulutama.
Ma ei oleks suutnud endale andestada, kui ma ei oleks seda teinud. Selles on suur tõetera sees.
Kui nüüd rääkida teatrist üldse, ja taandame selle lähtuvalt oludest institutsionaalsele sõnateatrile, siis milleks teda üldse vaja vaadata ja teha on?
See on kuldaväärt küsimus. Kestab läbi aegade, kuni kestab teater, on seda põhjust küsida. Eriti veel. Kui kestab see institutsionaalne teater, nagu te seda nimetate.
Jah, see ei ole originaalne küsimus, aga sellele on võimalik anda originaalseid vastuseid.
Ma püüan. Vähemasti jääda tõetruuks – omast vaatevinklist.
Suures pildis, nii suur, kui kuidagi eesti teatrit haarav pilt või pilk saab üldse olla, söandan küll, oma sisetunde põhjal ja sellest tuleneva veendumuse ja uskumuse järgi öelda, et eesti teater on üks. Tervik. Oma erisustele vaatamata.
Siiani elavad, lugupeetud ja auväärsed teatrikriitikud väidavad juba mitmendat teatri suurkonverentsi, nimetavad repertuaariteatrit kui teatrit, millel Eestis siiani alternatiivi ei ole.
Sellega võib nõus olla, võib mitte.
Kindlasti, selleks väited ongi, et nende kallal pusida ja neid ümber lükata.
Omast napist teatri- ja elukogemusest söandan väita, et küllap see nii ka on. Ainult et muutused, mis on ühiskonnas aset leidnud, kõneleksid nagu meile, praktikutele, teist keelt.
Oskate te mõne omadussõnaga Eesti teatrit kui tervikut iseloomustada?
Sellele küsimusele vastamiseks peaksin ma paluma natuke aega. Praegu ei söandaks ma seda teha. Ma ei tahaks sõnu pilduda. Küsimus on palju olulisem ja olemuslikum.
Kas Tartu on kuidagi teistmoodi linn? Kas Tartus teatrit juhtida tähendab muud kui mujal?
Me jõuame taas ringiga repertuaariteatri küsimuse juurde. Repertuaariteater kui nähtus. Mis ja kas on ühine nimetaja.
Minu meelest repertuaariteater tõesti on olemas, ainult et talle tuleb anda selge sisemine hinnang ennekõike. Ja siis avada see laiemale publikule.
Ma olen viimastel aastatel kohanud Tartu sõnateatri juures kahte kontseptsiooni. Esiteks ülikollilinna teater, mis on «suunatud» tudengkonnale. Teiseks Lõuna-Eesti teater, mille ülesanne on regiooni kultuuriline teenindamine. Kumb tundub tõesem?
Nad ei ole vastandlikud. Mu arusaamise järgi peaksid tarvidused leidma tõuke teatriorganismist seest. Antagonistlikku vastuolu eksisteerida ei saa. Iseasi on, kui palju meil on jõudu- jaksu ennast jagada. Me peame endale aru andma, milleks me oleme kutsutud ja seatud.
Eelmise küsimuse taga seisab ju teatri turundusosakond. «Tudengiteatrit» on tunduvalt «raskem turustada». Seal on käärid. Kuidas te uue draamajuhina seda näete?
Jätame selles kontekstis «uue draamajuhi» jutumärkidesse. Räägime kui Andres Keil Ja Sulev Teppart.
Mul on küll oma seisukoht selles asjas. Ei saa olla ainult sellest johtuv, mida oodatakse või tellitakse. Võiks ju kõik repliigid suunata ministeeriumi poole – kulla sõbrad, teil ju puudub käsitlus eesti riigist ja kultuuri arengust, mida te meilt ootate! Andke suunised kätte ja me palgatöölistena kohe vorbime! – nii pükse maha laskvalt või mis selle Rakvere tüki nimi oli «Täismäng».
Nii lõdvalt ka ei suhtuks asjasse. Aga veel kord rõhutan, see vajab aega. Nii nagu ka see ametipost ei saa olla päeva ega hetke küsimus.
Ma ei saa praegu öelda, mis tuleb homme-ülehomme. See on kohatu, kõlbmatu, rumal.
Kultuurivallas ei ole revolutsiooni koht. See on nagu vilja kasvatamine, kui kevadel külvad, ei tea, kas tuleb putukas sisse ja saagiks on kaera asemel vaid kõrremets, või võid naabrimehele ka kaeru pakkuda.
Kas te Vanemuises näitlema hakkate?
Kui lavastaja pakuks mulle rolli, kas ma siis ära ütleks? Ma ei ütle ära, aga esmatähtsana peaksin trupi huvisid ja olemasolevate näitlejate hõivatust olulisemaks.
Priit Pedajase sõnu kasutades – käeks ma olen valmis olema iga hetk.
Ja ennetades võimalikku järgmist küsimust – lavastamissoov mul on, aga ma ei tõtta sellega.