Sulev Luige poeg Markus: Kord soovitas isa mul
Eve Jaakson, Naisteleht
Vanemuise draamanäitleja Markus Luige lavadebüüt oli katastroof: ihnet peremeest mänginud noorsand ei saanud kuidagi rahakaugast lahti ning kaasnäitleja unustas teksti ära. «See oli täielik häving!» meenutab Markus.
Kirjeldatud fopaa ei leidnud siiski aset teatrilaval, vaid kooli jõulunäidendis. Markus (27) õppis tookord neljandas või viiendas klassis. «Sain grimmi ja uhke kostüümi, aga etendus oli täielik ebaõnnestumine.»
Ometi ei võtnud see noormehelt ära soovi end teatriga siduda. Samamoodi ei pidurdanud Markuse indu isa, palavalt armastatud näitleja Sulev Luige põgusalt antud soovitus näitlejaks mitte saada.
Ehkki tõsine elukutsevaliku-teemaline jutuajamine jäi Markusel isaga pidamata, sest viimane hukkus traagiliselt ööl vastu 29. juunit 1997. aastal, kui poeg oli 16aastane, mäletab ta hägusalt üht sellesisulist vestlust. «Ta vist isegi kunagi küsis [ega ma ei taha näitlejaks minna] ja soovitas mitte minna,» muigab Markus. Ta ei tähtsusta isa rolli oma elukutsevalikul üle, ent nendib, et isa võis anda julgust üldse teatritöö peale mõtlema hakata.
Lavakasse teisel katsel
Elupõline Tallinna poiss Markus tuli pärast lavakunstikooli lõpetamist 2006. aastal pealinnast ära Tartusse ja pole seda otsust siiani kahetsenud. Vastupidi. «Olen siin saanud ikka väga mõnusalt mängida, isegi päris suuremahulisi osi ja väga erinevaid asju. See just ongi see, mida noor näitleja vajab,» ütleb ta.
Markus oli tegelikult varemgi Tartus elanud. Pärast gümnaasiumi lõppu õppis ta aasta jagu Tallinnas Humanitaarinstituudis semiootikat. Siis proovis lavakasse, aga ei saanud sisse. Seepeale astus noormees Tartu ülikooli ja tudeeris kaks aastat avalikku haldust. Aga sees kripeldas… Nii et kui teatrikooli oli taas vastuvõtt, läks ta teist korda proovima. Sai sisse ja avalikku haldust taga ei nuta.
Naudib hoopis näitlemist.
Sel hooajal näeb Markust laval sellistes tükkides nagu «Elling», «Hüppajad», «Suurema kurbuseta» ning «Sigmund ja Freud», samuti intrigeeriva pealkirja ning sisuga etenduses «Võta mind!».
Isa kui näitlejat Markus hinnata ei oska: oma pereliiget on raske vaadata puht professionaalina, isiklik lähedus segab. Alles viimasel ajal on Markus mõnd vana telelavastust nähes tõdenud, et ju mängis isa tõesti hästi. «Mina ei pea teda eriti heaks, mitte et ta seda ei oleks, aga kõik tundub liiga tavaline. Iga žesti ja hääletooni ju tead, see kõik on nii tuttav ja loogiline.»
Kui meenutustest Sulev Luigest käivad ikka läbi väljendid «ebamaine» ja «erakordselt tundlik», siis Markus teadis oma isa hoopis teise nurga pealt. «Avalikkusele võis ta jätta sellise kummalise mulje, aga päriselus oli ta äärmiselt pragmaatiline inimene,» räägib ta. «Mingit spetshobi meil ei olnud, koos tegime asju, mida koos ikka tehakse: saagisime puid, käisime maal. Isale meeldis seenel käia, ta oli tohutu korilane.»
Kaasa ei pea näitleja olema
Olles üles kasvanud peres, kus üks vanematest oli näitleja, teine ametnikutöö peal, ei leia Markus, erinevalt paljudest teatriinimestest, et inimene tema kõrval peaks tingimata samuti teatris töötama. «See ei ole küll tavaline amet, aga ma ei arva, et see oleks ka amet, mida peaks oluliselt teistmoodi tõlgendama või mõistma,» ütleb vallaline Markus.
Sellel, et teatris kolleegide vahel palju isiklikke suhteid tekib, on tema meelest muud põhjused. «Teater on väga emotsionaalne koht, inimesed panevad töösse oma hinge sisse ja avavad ennast,» selgitab ta.
Vendki proovis näitlemist
Näitlemisega on tutvust teinud ka Markuse noorem vend Johannes (20), kes käis nukuteatri näiteringis ja mängis filmis «Sigade revolutsioon». «Ta ütles, et sai selle asja kätte, et see ei ole tema jaoks,» räägib Markus.
Praegu teenib Johannes Kuperjanovi Üksik-jalaväepataljonis kodumaad, ajateenistuse lõppedes jätkab hotellinduse õpinguid Iirimaal. «Väga tubli vend on mul,» kiidab Markus vennast.