Subjektiivne nihe seoses «Kirvetüüga»
Vanemuise teatri lavastaja Ain Mäeotsa setu- ja võrumeelne ning -keelne teatritegevus on praeguseks nimetustelt ja kaalult päris muljet avaldav.
Ümmarguselt 20 aasta jooksul, mil on valminud lavastused Kauksi Ülle, Jan Rahmani, Aapo Ilvese, Ott Kiluski jt koostöös, on Mäeots n-ö Kagu-Eestit lavastades end selles piirkonnas (lisame siia ka Lõuna-Eesti pealinna Tartu) üsna monopoolsesse olukorda sättinud.
Ühelt poolt on see Lõuna-Eesti aja- ja kultuuriloo teatrivahenditega taastootmine seotud lavastaja juurtega. Teisalt on mu meelest üks olulisi käivitajaid keel, Eestis valdavalt räägitavast keelest erinev, paljudele pisut nagu imelik või naljakaski keel, keel, mis on ühteaegu tuttav ja võõras.
Loometöödeks pakuvad selliste keelenüanssidega kogukonnad tänuväärt ainest, sest äärealad ja nihked, loomulikult heas mõttes, on käivitava jõuga ning Mäeotsa lavastustes (enamasti mitte lavastused ise) on nihked ühel või teisel moel teemaks või taustaks olnud läbivalt.
Mäeots on nüüdse Ott Kiluski «Kirvetüüga» jõudnud oma «Setomaa uuringutes» 1990ndatesse. Aega, mis on praegu popp ja millega tegelemine rentaabel – piisavalt kaugel, et paljudele tänastele kultuuritarbijatele avastamist pakkuda, ja piisavalt lähedal, et paljudele kultuuritarbijatele meenutamisainest anda.
Kuigi «Kirvetüüs» sisalduvate daatumite järgi toimub tegevus 1991. aasta sügisel, avaldub lavastuse ajaloolisus või dokumentaalsus ikkagi üldistustes ehk maneerides, tavades, riietuses ning olmedetailides.
«Kirvetüüs» näeme lugu, õigemini pildikesi ühe Setumaa alevi või rajoonikeskuse elanikest ja päevadest, mis neid üsna segadusse ajasid. Kõik oli muutuses, küsimused, kuidas jääda ellu ja iseendaks, tekitasid peavalu. Peavalu ei tekkinud ainult joomisest, sest pidevalt võeti uuesti peale. Tuleb rõhutada, et pilt, mille Kilusk maalib, on teatraalselt hämar, sest rõõm, rahulikkus ja romantika eksisteerisid ka siis.
Üks Kiluski, Mäeotsa ja kunstnik Iir Hermeliini töö saavutusi on endise Tartu kammivabriku tehasehoone eriti laia ja mitmetasandilise lava sisukas sisustamine pea kümne tegevuspaiga, ajastutruu kujunduse ja rõhutatult ajastutruu väljanägemisega ning eriti naturalistlikult esinenud näiteseltskonnaga.
Detailidest koosnev lavakujundus ja naturalistlik mäng tuletasid meelde kunagist Alvis Hermanise lavastust «Pikk elu», kuid selle vahega, et Läti Uue Teatri lavastuses oldi publikule väga lähedal, «Kirvetüüs» aga suuremast osast publikust väga kaugel.
Sestap kujuneski minu jaoks «Kirvetüü» esmalt efektseks vaatemänguks karge ja vaimuka tekstiga ja pealegi üsna tuttavast ajastust. Ühest küljest paistiski kaugelt vaatamise mäng olevat eesmärk, sest selline distantsilt vaatamine, kui näitlejad paistavad väiksemalt, annab võimaluse laval siblimist ning tegelaste «tähtsaid» asjatoimetusi sõna otseses ja kaudsemas mõttes kõrgemalt vaadata ja seeläbi mõelda enda elatud ja elamata elu peale.
Mitte küll täielikult, kuid siiski jäid näitlejad näitlejameisterlikkuse peente nüansside eksponeerimisel mõnevõrra kehva olukorda, vaatamata sellele, et videopilt ja helivõimendus vahendas nad lähedale. Aga see oli ikkagi vahendamine.
«Pika elu» meenudes jõudsin põgusalt mõelda ka sellele, et kui sinna tehasehoonesse oleks paigutatud näiteks poole vähem publikut (mida oleks arvuliselt siiski palju) ning selle võrra oleksid nii näitlejad kui ka publik ilma vahenduseta saanud rohkem teineteisele pühenduda, kas siis oleks tekkinud kuskil mingi majanduslik või loominguline tõrge või midagi veel hullemat.
Tahan jõuda selleni, et atmosfäär ja kõik sellega kaasnev, mis võiks ühel etendusel tekkida, saab tekkida ikkagi siis, kui näitlejad saavad seda tekitada.
Vaatamata sellele, et praegunegi uhke vaatemäng jääb ilmselt mitmete suvede lavastuste etteotsa, hellitan ikkagi lootust, et mõni teatriseltskond (ideaalis praegune) lavastaks selle näidendi tehasehoonest pisut intiimsemas ruumis. Seda enam, et näidendi sisu seda justkui ei eeldaks, ja seda enam, et näidend kannaks välja just sellise ruumi.
Kaalukamad osad paistsid olevat Andres Mäharil kergemeelse külanoormehena ning sõna otseses mõttes pidevalt täis oleva juhutöölisest külajoodikuna Veiko Porkanenil. Raske öelda, kas Mähari tegelane oli mõõdukalt loll ja Porkaneni tegelane liiga täis, aga oma osadest välja ei langetud ning seega oli neid valus, aga samas ka hea vaadata.
Samal ajal kui mehed varastavad metsa, arendavad maffialiikumist ja halastamatult joovad, on küla naised need, kes praktiliselt, teoreetiliselt või esoteeriliselt kogu seda tegelikult toredat inimgruppi (või inimsugu) elus hoiavad. Ja laulavad. Nagu me teame, aitab see alati.