fbpx

Sõduri lugu


Eelmisel reedel toodi Tartu Sadamateatris lavale tanstuetendus “Sõduri lugu”. Koreograaf-lavastajaks Rachid Tika, kes ühendas balletitrupi, noored näitlejad ning muusikud.
Millest etendus jutustas? Heast ja halvast, meie sees pesitsevast sarvilisest kuradist, materiaalse maailma tähtsustamisest, viiulist, armastuse olemasolust ning selle kõige koos eksisteerimisest.
Tegemist oli uudse lähenemisega siinsel teatrilaval, sest ühendati tants ja teater, aga mitte üheks tervikuks nagu ballett, vaid kumbki pool jäi omaette nähtuseks. Seetõttu oli aeg ajalt raske etendust jälgida, sest konkreetselt ei omanud keegi kandvat rolli ning ühe isiku kehastaja vahetus etenduse jooksul mitmeid kordi. Iseenesest huvitav lähenemine, kuid kahjuks ei mängitud seda selgelt välja.
Kuna tegemist oli esimese etendusega, oli see veel veidi roostes. Trupil ei olnud ühtsust, millega publikut võluda. Ei tekkinud massijõudu, mis arvestades tantsijate hulka, oleks pidanud tekkima. Kiidusõnu saavad aga sooloetteasted, mis olid esitatud väga kaasahaaravalt ning profesionaalselt, näidates, et potentsiaali tanstijatel on.
Tantsuetenduse jutustajate roll oli kanda neljal noorel näitlejal, kellest eriti tõstaks esile sugupoole nn. nõrgemaid, kes moodustasid väga köitva duo. Kui neile sõnu jagada, siis ainult kiitvaid.
Kokkuvõtlikult võib öelda, et tantsuetenduse idee iseenesest oli uudne ning põnev, kahjuks teostus veel veidi roheline. Aga nagu öeldakse, harjutamine teeb meistriks ja kindlasti kehtib see ütlus ka antud etenduse kohta.