Sõda ja/kui nüüdistants

Ruslan Stepanovi «Anathema» on keskpärane tantsulavastus. Teatritükkide hindamise keeles: helikujundus 1,5, lavastus 2, koreograafia 3, näitlejatööd 3,5, kujundus 4 punkti.
Olulisusest ei tahaks rääkidagi, kuna sellel oleks ühemõtteliselt ideoloogiline (või isegi demagoogiline) maik juures. Kes see ikka julgeb öelda, et «sõda ei ole oluline». Sest teemaks on just nimelt sõda. Ja see, et «sõda on halb».
Millal poleks maailmas parasjagu mõni sõda päevakorral? Viimasest ajast (20 aastat või umbes nii) sellist aega nagu ei mäletagi. Alati käib mingi sõda, ja alati on see paratamatult ka oluline.

Kõrvatropid appi

Iseasi muidugi, kui oluline. Kuna me siin Eestis «osaleme» sõdades (õnneks!) eelkõige meedia vahendusel, on kõik sellega seotud mõtted ja tunded ammu peenrahaks vahetatud.
Sellises kontekstis mõjub «Anathema» anakronismina (veel hullem oleks muidugi see, kui ta otseselt Iraagile viitaks).
Muusikalise kujunduse ainsad helged hetked olid seotud vaikuse ja lavale ilmuva viiulimängijaga (Aleksandr Fisch). Ülejäänud osas kujutas see endast täisvõimsusel kõlaritest paiskuvat pateetilist ja/või patoloogilist klimberdamist – esimest korda elus tundsin tantsuetendusel puudust muusikakriitiku privileegist (kõrvatroppidest).

Tähenduse lisatasand

Koreograafiliselt oli paremini õnnestunud ansambli kui solistide liikumine – nimeliselt võiks esile tuua Hirotaka Seki, kes kehtestas end ainuüksi oma pineva ja plastilise füüsisega.
Üldiselt näis tants olevat täpselt muusikasse kirjutatud (selle kohta on väljend «tantsiti muusikat»), kuid ansamblistseenid mõjusid sümpaatselt oma mitmeplaanilisuse ja vaheldusrikkusega.
Narratiiv oli piisavalt keeruline, et olla kava vahenduseta jälgimatu, mis iseenesest pole muidugi niivõrd puudus kui tähenduse täiendav tasand ja kava müügiargument.