Sõda ja armastus

“Ükski inimene ei ole saar, täiesti omaette: iga inimene on tükk mandrist, osa maismaast;
kui meri mullakamara minema uhub, jääb Euroopa väiksemaks, samuti ka siis, kui ta maanina uputab, kui ta sinu sõprade või sinu enda lossi purustab;
iga inimese surm kahandab mind, sest mina kuulun inimkonda;
ja seepärast ära iialgi päri, kellele lüüakse hingekella: seda lüüakse sinule.”
John Donne, 1624

Sel hetkel, kui publik saalis nutab sõjakoleduste üle laval, toimuvad sõjakoledused kusagil päriselt. Sel hetkel, kui noorik nutab laval taga oma sõtta läinudpeiut, läheb kellegi mees päriselt sõtta ja ei pruugi kunagi naasta. Sel hetkel, kui naine kandes mehe kingi kantseldab laval kaht last, ehitab seinu, saeb puid ja muretseb lekkiva katuse pärast, on kellelgi päriselt kaks rinnalast, hulk majapidamistöid ja lekkiv süda. Sel hetkel, kui näitlejad kummardavad viimast korda, läheb publik saalist koju, aga sõjatandrilt koju minna ei saa…

Noorte vanemuislaste esimene lavastus “Armastan! Armastan! Armastan!” on lugu sellest, kuidas sõda ühel heal päeval paradiisi jõuab ning noore hapra armastuse purustab kellegi värisevate kätega valla päästetud kuul. Sõjas ja armastuses on kõik lubatud, aga sõda jõudis sel korral lihtsalt ette. Tegelikult ei ole see lugu eestlase jaoks üldse võõras. Ilmselt on igas Eesti külas mõni säärane pruut oma noormeest taga nutma jäänud. Nutab-nutab, aga kaua ta ikka nutab? Lepib ja läheb edasi, aga kunagi ei unusta armastust.

Georgia lavastaja Avtandil Varsimašvili oli lavale loonud värviküllase ja lõbusa olustiku – kohati jäi mulje, et lavastuse sihtrühmaks on pigem kilkavad rüblikud kui täiskasvanud. Ometi olid käsitletud teemad märksa karmimad: sõda, armastus, mineviku tume vari, hirm, naiivsus ja iha. Armastus pardi ja pardipreili, hernehirmutise ja hernehirmutise neiu, Nikala ja Tamta armastus. Üheti nii inimlik ja teisalt püüdmatu sinilind.

Peale selle, et tüki lavastaja oli üks Georgia tuntumaid lavastajaid, pakub eelkõige Tartu publikule kindlasti huvi kes ja millised on uued Vanemuise näitlejad. Head on. Kuigi rollid olid jaotatud küllaltki ebavõrdselt, paistab igaühes küllaga potentsiaali Vanemuise elu uueks looma. Erilise põnevusega jään ootama Kärt Tammjärve ja Markus Dvinjaninovi rolle.

Lavastust vaatuste kaudu jagades võiks öelda, et esimene vaatus oli pigem sädelev unenägu mägises ideaalkülas ning teine vaatus esimesele ristivastupidine, palju rusuvam ning reaalsem. Ometi lõppes lavastus siiski positiivsete nootidega nagu muinasjuttudes juhtub.

Mõtlesin pärast nähtut, et milline side on minu ja laval nähtud näitlejate vanustel noortel päriselt sõjaga? Sõitsin augusti lõpus Tallinn-Tartu rongis ning peale tuli üks veteran. Mõtlesin teda nähes, et kui kas nemad ongi kogu ühiskonna päris otsene side nende sõdadega, mis meie maju põletasid? Jah… muidugi on meil lood ja mälestused ja posu raamatuid, mis kirjeldavad sõda, aga neid, kes sõda päriselt oma silmaga on näinud, jääb aina vähemaks. Mida meie üldse teame?! Ja samas kui pöörduda John Donne’i tsitaadi poole: üks sõjas hukkunu on osa meist kõigist, seega ei vabane me kunagi sellest taagast päriselt.

Lavastuse lõpust jäi kõlama mõte, et me peaksime iga päev ütlema oma kallitele, kuidas me neid armastame. Ühel hetke võib see olla võimatu, seega tehkem seda nüüd! Ja mõelgem neile, kel ei ole võimalik minna teatrisse, sest nende maal juhtub kõik ainult päriselt.