Sigmund ja Freud, mida te unes nägite?
Tiiu Laks, Eesti Päevaleht
Pepeljajev käsitleb Freudi lapsepõlvest kuni seksuaalsuse ja kahestumiseni.
Psühhoanalüütik Sigmund Freudi elu ja teooriad on ühelt poolt tänuväärne, teiselt poolt massiivne materjal, milles on raske valikuid teha. Küllap just selle tõttu valgus reedel Sadamateatris esietendunud Saša Pepeljajevi tantsulavastus mõnevõrra laiali, struktuur ei tulnud kõikehaaravuses hästi esile ning sümbolid ja kordused olid pillatud distantsile, mis ei lubanud seostel ja tõlgendustel kergesti tekkida.
Pepeljajev toetub tugevalt mõttele, et Freud uuris paljusid oma teooriaid iseenda peal.
Oidipuse kompleksigi avastas ta eneseanalüüsi käigus, analüüsides oma lapsepõlve tugevaid romantilisi tundeid noore ema ning viha emast 20 aastat vanema isa vastu. Kord koera, kord lapsena (Alo Kurvits) kujutatav Ziggy on sunnitud oma (loomalikke) tunge alla suruma, ning allasurutud tungide uurimine on üks psühhoanalüüsi alustalasid.
Seks müüb alati
Pepeljajevi lavastus seob omavahel Freudi unenägusid. Freud ise kutsus unenägusid “kuninglikuks teeks” alateadvusse, millel on meie tavateadvusest hoopis erinev loogika. Ta jõudis järeldusele, et unenägu pakub justkui alternatiivset tõlgendust päris elu situatsioonidele, kaasates ka alateadvust. Unenägude ja päriselu “loogika vahe” tuleb lavastuses esile pigem sümbolite kasutuses kui koreograafilistes joonistes, kuigi viimaste kordus pakub seost tavaelu ja unenägude vahel.
Grotesk on üks põhivõtteid, mida saab kasutada selliste hämmastavate unenägude lavale toomiseks, mida Freud nägi. Seetõttu on ehk videoprojektsioonid mõnikord natuke võikad, mõnikord kitšilikult haiged, kostüümides esineb suuri seamaske ja tegelaste käitumises absurdi. Kummaline on see, et Freud ise ei pidanud unenägusid sugugi absurdseteks…
Kuivõrd seks läheb hästi müügiks ja Freud seadis seksuaalsuse paljude muude nähtuste põhjuseks, siis ei saa sellest üle ega ümber ka Pepeljajev, kes käsitleb Freudi suhet seksiga väga… platoonilisena. Seks oli Freudi enda jaoks emotsioonitu, üksnes uurimisobjekt (kuivõrd ta oli end 40-aastaselt elu lõpuni tsölibaati määranud, sest tema hinnangul takistas seks suuri asju saavutamast), kuigi tema teooriates oli seks paljude emotsioonide aluseks. Pepeljajevi lavastusest tundub, et ilmselt said tema enda allasurutud tungid haigete seksiga seotud unenägude aluseks või vihjab Pepeljajev sellega (unenäos on naisega vahekorras siga) tema oletatavale afäärile abikaasa õega?
Kõige tugevamalt tuleb aga esile skisofreenia. Freud uskus, et skisofreenia ei ole ajuhäire, vaid seda tekitavad segased tunded homoseksuaalsusest, mille inimene oma alateadvuses alla surub, tekitades sellega alateadvuses häireid. Homoseksuaalsusega seotud soorollide muundumist kujutab Pepeljajev kahestunud isiksuse osatäitjatega: Freudi mängivad ühel ajal nii mees (Ruslan Stepanov) kui ka naine (Laura Peterson) ning ka teiste teisikutega tegelaste rollis on mõlema soo esindajad.
Kes tahab näha Saša Pepeljajevi tuntuks saanud koreograafiat, ei pruugi seda “Sigmundist & Freudist” leida. Kuigi näitlejaid ja tantsijaid ühendav tantsulavastus kätkeb endas leidlikke võtteid (näiteks kahe teisikutepaari stseen laua all ja peal), on kas või ainult tantsijatest koosnevad stseenid Pepeljajevi tavaliselt põneva koreograafia juures tavapärasest igavamad. Seda enam tõusevad lavastuses esile näitlejad, kes täidavad oma tantsulisi rolle erilise, lausa näost peegelduva innuga (eriti Ragne Pekarev ja Laura Peterson). Üks suuremaid koormusi on pisikesel Alo Kurvitsal, keda vintsutatakse tantsijate ja näitlejate vahel päris korralikult ning kes peab mängima nii koera kui ka Freudi meremehest alter ego’t. Selle suurepärase osatäitmise eest tuleb teda ainult kiita.
Sadamateater
Tantsulavastus
“Sigmund & Freud”
••Lavastaja, koreograaf, kunstiline kujundaja: Saša Pepeljajev
••Osades: Ruslan Stepanov, Laura Peterson, Markus Luik, jt
••Esietendus 5. oktoobril Sadamateatris