Shanghais lavale astuv Vanemuise koor: saime ägeda tööpakkumise, reisi ja tasuta koolituse!
Täna õhtul astub Vanemuise ooperikoor Shanghai Suure Teatri lavale, et laulda Verdi „Aidat”. LP ajakirjanik käis kaks päeva enne esietendust läbimängu ja lavatagust vaatamas.
On 13. septembri õhtu ja kell mõni minut üle poole kuue. Garderoobis ootavad grimmijärjekorda Vanemuise koori mehed. Naised ilmuvad kohale hiljem. „Nemad oskavad ise grimmi teha!” teatatakse mulle enesestmõistetavalt. Härradele lauljatele veetakse samal ajal ükshaaval laugudele tummiseid lainerijutte, mille üle võiks Kleopatragi igati uhke olla.
Mõte, et Vanemuise ooperikoor võiks teha kaasa hiinlaste „Aida” lavastuses, pärineb juba eelmisest aastast, kui Shanghai Suure Teatri juht Xu Zhong kohtus Eesti kultuuriministeeriumi kantsleri Paavo Nõgenega.
Edasi läksid asjad kiiresti. Kolm nädalat tagasi astus koor täies koosseisus lennukile, et Hiinasse proove tegema sõita. Ooperi piletid müüdi välja juba mõne aja eest.
Verdi ooper on koorile enam kui tuttav. Vanemuises mängitakse praegu „Aida” kaasajastatud, kammerlikumat versiooni. „Siin on ooper laval ikka kaanest kaaneni, kuid sellist koorikoosseisu polekski meil välja panna,” selgitavad koorilauljad. Vanemuise lauljaid on laval veidi üle kolmekümne, ent ühes Shanghai ooperikooriga kõlavad „Aida” vägevamad kooriosad 120 laulja esituses.
Äge tööpakkumine
Vahepeal jäävad koorimehed mõtisklema, et ka Eestis võiks märksa suurema mastaabiga lavastusi teha. „Estonias oleme kunagi „Nabucco” lavastuse puhul abiks käinud. See on kahjuks jäänud ainukeseks suuremaks koostööks.”
Hiinas on proove tehtud nii dirigendi ja lavastuse muusikajuhi Xu Zhongi, tema assistendi Alessandro Amoretti kui ka koormeister Leonardo Andreotti käe all. „Prooviperiood on meie koorile olnud väga korralik koolitus. Saime ägeda tööpakkumise, reisi ja sisuliselt veel tasuta koolituse suurepärastelt meistritelt,” rõõmustab koorilaulja, sopran Kaja Ilmjärv.
Esimesed lavaproovid toimusid Kunshani linnakeses. See on öeldud väikese irooniaga: pisike on 1,6 miljoni elanikuga Kunshan küll ainult võrreldes Shanghaiga, millel elanikke üle 24 miljoni. Proovides tehti üksjagu tööd tekstiga. Tartus harjutades on hääldus jäänud keeleoskuse taha. Nüüd tegi itaallasest koormeister kõik rõhud ja häälikud üksipulgi selgeks. Eri emakeelte tõttu olid eesti ja hiina lauljatel mõistagi ka erinevad probleemid. Ühe peategelase, sõjaväepealik Radamesi nime laulmine on hiinlastele, kes r-i välja ei häälda, tõsine proovikivi. Muidu harjutasid eestlased suure hooga oma e-sid ja hiinlased a-sid. Xu Zhong, kes on rahvusvaheliselt tuntud ja tunnustatud pianist ja dirigent, võitis koori südamed kiiresti. „Tema märkused ei ole paljusõnalised, ent ta ütleb miimikaga tohutult. Ta ei ole nagu mõned dirigendid, kes hirmsasti füüsiliselt laval mässavad,” kirjeldab dirigenti Liina Tordik-Karp, sellel reisil koori tõlk ja ühtlasi teine alt. „Seltsimees kunstimeistrit võiks tundide kaupa vaadata. Dirigeerides läheb ta täiesti teise maailma. Kui naised eraldi laulavad, läheb ta nägu naeratavaks ja leebeks, kui on fortissimo või mõni agressiivsem koht, siis näeb ta välja nagu Tšingis-khaan,” lisab Kaja.
„Oled sa õnnelik?”
Pärast seda, kui Liina oli end esimeses proovis dirigendile tutvustanud, astus Xu Zhong igas järgmises proovis ligi, pani käe pihku ja uuris: „Are you happy?” Liina võis ausalt öelda, et on küll. Nii koor kui ka tema ise. „See dirigent on mees nagu orkester! Vahepeal jõuab veel üle õla kellegagi rääkida, aga ta jälgib lauljaid ja võtab pigem orkestrit maha. Meil on tavaliselt pigem vastupidi: dirigendid keskenduvad orkestrile ja laulja vaadaku ise, kuidas saab,” ütleb Liina.
Seda kuulab kõrvalt Alo Kurvits, kes nendib, et vihastamas ta dirigenti küll näha ei tahaks. Ette rutates võib öelda, et just seda saavad orkestrandid peagi tunda.
Kell 19.15 (see on ka etenduste algusaeg) algab läbimäng.
Viimasedki lainerijooned on silmadele tõmmatud ja kostüümid selga saadud. Koor suundub lavale, siinkirjutaja saali. Shanghai Suure Teatri lavastus on sisuliselt üsna traditsiooniline, erandiks üksnes raamistus filmivõttena. Alustuseks on laval „võttemeeskond”, kes hakkab klassikalisest „Aidast” filmi tegema. (Peagi hakkab selle loogika küll logisema, aga ega ooperist kui žanrist muidu ka suuremat realismi ei oodata.) Sündmuskoht: Egiptus. Sisu: Egiptuse ja Etioopia vastasseis. Ja muidugi armastus. Palju armastust.
Vastupidi Vanemuise lavastusele ei ole koorilauljatel siin liikumise meeldejätmisega suuremat muret olnud. Liikumist nimelt ei ole kuigi palju ja lauljad saavad laulmisele keskenduda. See, et liikumine pole lavastaja prioriteet, tuleb üsna kiiresti esile. Maailmatasemel solistid esitavad üksteise järel võimsaid aariaid. Paar korda võib aaria lõppedes näha laulja segadust: kummale poole nüüd minna? Vasakule? Paremale? Läbi kardinate? Hakata derviši kombel ühe koha peal keerutama?
Eesti koori lauljad on enne kõrgelt kiitnud nii soliste kui ka Shanghai ooperikoori lauljaid. Proovide jooksul on tasapisi sõbrunetud. Kes on saanud hea kontakti pärast seda, kui ühel õhtul hiina lauljatele Eesti komme pakkus, kes oma nimest hieroglüüfides kirjutatud versiooni paludes.
Ehkki hiinlased inglise keelt just ülemäära palju ei oska, on lauljad saanud ilusti suheldud. Hiinlastel on nimelt tõlkeäpid, mis mõistavad mõnevõrra eesti keeltki.
Dirigent vihastab
Ent tagasi läbimängule. Sellist peaaegu valmis, aga viimaste konarustega lavastuse läbimängu on huvitav jälgida. Mõnel juhul mõtled: kas see, mida näen, jääbki nii? Pildivahetused venivad kohati mõne minuti pikkuseks, kuid olen kindel, et esietenduseks muudetakse need sujuvamaks. Hiljem selgub, et keset etendust ongi tavaks aeg maha võtta.
Kohal viibiv noor eesti dirigent teab rääkida, et publikuga läbimängu puhul ei maksa eeldada, et kohalikud muusikud näitaksid oma võimeid rohkem kui hädapärast tarvis. Nemad annavad endast kõik ikkagi etendusel.
Kohaliku poliitilise olukorraga seotud veidruseks võib küllap pidada seda, et kui „Aida” kujundus (filmiraamistus välja arvatud) sihib üsna otseselt Vana-Egiptusele, ilmuvad ühtäkki lavale veripunased lipud. Pole vist tarvis pikalt arvata, millise aja ja suurriigiga on sellel oluliselt rohkem pistmist kui Vana-Egiptusega. Aga see selleks.
Veidi enne kulminatsiooni juhtub see, mida Alo Kurvits kartis. Dirigent Xu Zhong vihastab. Läbimäng on möödunud katkestusteta, kuid nüüd võtab ta aja maha ja selgitab publikut tähelegi panemata orkestrantidele üsna pahaselt, milline peaks tempo tegelikult olema ja et see, mismoodi äsja mängiti, ei lähe mitte.
Etendus jätkub. Kulminatsioon. Aplaus.
Kui 120 koorilauljat, tantsijad ja solistid läbimängu lõppedes kummardama tulevad, ei ole sel üsna suurel laval ühtäkki vaba kohta ollagi. Siis jõuavad lavastuse mastaabid päriselt kohale.