fbpx

“Sevilla habemeajaja” pimestab nagu elektripirn


Eesti seni ainsa noore ooperilavastaja Liis Kolle käekiri ütleb, et meie ooperi homne päev igav ei tule: värve ja välismaailmast võetud sisulis-kaasaegseid ideid on küllaga. Vanemuises välja toodud “Sevilla habemeajaja” hiilgab tulederea, põhjalikult seatud rollidega ja trendikostüümidega.
“Sevilla habemeajaja” ehk trendijuuksur Figaro loo lavastus on otsast lõpuni glamuuri täis. Ehk klamuuri, nagu tegijad trendiajakirjana Figaro kujundatud kavalehes seda oskussõna kodukootud glamuuriks seletavad. Lavastuse meeleolu laieneb kõigele, millega vaataja etenduse lõpuni kokku puutub. Nii teeb näiteks punkariks grimeeritud Tartu stiilijuuksur Jaanus Urb vaheajal jalutussaalis ühele naisele soengut.
Võrdluseks võib tuua 20. sajandi ooperinovaatori Richard Wagneri lavastused, mida mängitakse Bayreuthis ta enda ehitatud majas ja publik koguneb tunniajalistele vaheaegadele põlispuudega pargis. Seal muutub lavameele-olu vaheajal reaalsuseks. Ja Kolle on Saksamaal õppinud.
Lugu nutikast habemeajaja Figarost, kes armunud noore rikkuri Almaviva läbi raskuste isuäratava Rosinaga abielusadamasse juhatab, on nii muusikaliselt kui lavaliselt tänulik teos. Hea lühike, hoogsa tegevuse ja karakteersete ansamblitega ning lauljavõimeid esiletoovate koloratuuridega.
Täiusliku näitena meenub 2001. aastal Eestis külalisetenduse andnud Läti ooperi lavastus, mille tegevus oli viidud 1960-ndate roosade patjadega buduaari. See sobis muusikaga ideaalselt ja ka tegelaskujud – Figaro suhtekorraldaja libedas rollis – ei tekitanud vastuväiteid.
Kolle lavastus on lausa tänases päevas ja teravam. Ning muusika ja lavakujunduse – esimese vaatuse avataktide paindliku mänglevuse ning metallkarkassidele seatud sirgete või teravate nurkadega tuleridade – vahel tekivad käärid. Sellelt kisub aga tähelepanu ära serenaadi mängivate karaktertüüpide galerii: ülikonnas vanahärrast punkar-kitarristideni, sekka kandle ja viiskudega mees.
Publik turtsub naerda esimestest hetkedest peale ja kas polegi see koomilise ooperi üks peamisi ülesandeid – pakkuda publikule kõrge muusikalise tasemega meelelahutust. Sellest vaatenurgast on Kolle lavastus täistabamus. 18. sajandi meelelis-kerglane frivoolsus on toodud tänapäeva Kroonika-maailma tasandile, kus iluteenindaja tõstetakse teatud ühiskonnakihte liikumapanevaks jõuks. Selles nihkes on suure töö teinud dramaturg Ester Võsu ja tõlkijad Veronika Kruus, Mall Sarv, Liis Kolle. Kusjuures osa laule kõlab glamuuri (ja laulu originaalilu) mõttes itaalia keeles.
Peaosatäitja Aare Saal annab ise rollile palju “lavastuslikku” juurde. Kas tulemuseks on konflikt lavastajaga või tavatult rikas rollijoonis (mida lavastaja parajaks kärbib) sõltub konkreetsest lavastajast. Praegune Figaro on maskuliinsem kui tavaliselt, kuigi nahkpükstes harkisjalu lavakarkassidel troonimine on heaks vastukaaluks kätekreemitamisele ja tegelaste moosimisele lava-põrandal.
Kostüümide kõnekaim osa on Figaro selga riputatud. Kohati hakkab kirevus isegi häirima (esimese vaatuse lõpu eriüksuslased laval ja Berliini pommitamine videolt), seevastu teise vaatuse täpsem ja väliselt napim pilt on head. Siin vaatab sel ajal, kui Rosina oma lauluõpetajaga miilustab, tema hooldajast vanahärra videolt Vanemuise nurgakivi panekut. Figaro ei laamenda ringi, vaid liigub nauditavalt täpselt ja karakteerselt.
Orkester on vaatamata soolode (välja arvatud omadega metsas metsasarved) nõtkusele ja nüanssidele veidi kohmakas, ent kandvate rollide lauljad on tasemel. Aare Saal (kui ta just mängus üle ei pinguta) ja Taisto Noor nii vokaalselt kui mänguliselt, Tatjana Romanova ja Mati Kõrts vokaalselt, igati meeldib ka Karmen Puis. Romanova jõulise hääle (kohati liiga) koloratuurid on saavutus.