Sevilla habemeajaja Figaro võtab maneristlikke staaripoose

Vanemuise lavale jõudnud tõlgendus «Sevilla habemeajajast» on põhjani postmodernistlik palagan, kus trendikultuuri tüngamise tähe all segunevad stiilid ja kaunis laul näitab publikule keelt nagu kabarees.
Kas ooper on tõsiseltvõetava žanrina (sugugi mitte kurva) lõpu leidnud või just hüperkämbi burleskina uut tõsiseltvõetavust leidmas?
Mida arvata kavast, mis näeb välja kui hauast tõusnud ajakiri Favoriit?
Mida arvata Aare Saali Figarost, kes käitub kui Mart Sanderi mängitud Freddie Mercury?
Mida arvata serenaadikapellist, mis koosneb kõikvõimalike subkultuuride esindajaist, alustades punkaritest ja lõpetades kandlemulgiga?
Rosina (Merle Jalakas) kaelustab sipsikutaolist nukku ja kekutab naisteajakirja kohal, voodoo-intrigaan Basilio (Rando Piho) on mürkroheline viirastus F-kategooria kung-fu filmist. Krahv Almaviva (Mati Kõrts) ja doktor Bartolo (Taisto Noor) kohtumised tunduvad Millingu-Normani sketshina…
«Tähed muusikas» kohtub Atlantise Star Café’s «Õpetajate toaga»!
Truusüdamlik ja lauspühendunud vaimupreester küllap nördib, respektaablile kultuurisündmusele saabunud homofoobne kaubahärra niheleb piinlikkustundest…
Ent on veel variante: pean ennastki ju mingis mõttes konservatiiviks, kuid «Sevilla habemeajajat» vaadates ei suutnud ma lakata kõkutamast.
Mis tähtsust ongi sellel, kuivõrd on koomilises ooperis ooperit järele jäänud, kui see on piisavalt koomiline?

Muusikali esteetikas

Liis Kolle on oma tiimiga lähendanud ooperit pigem muusikali esteetikale – muusika tempo ja keerukus ei võimalda küll täienisti frivoolsele revüüle kohast pidevat süüdimatut kepsutamist, kuid tavatult ja tervitatavalt kebja on lavaline liikumine ometi.
Ka suurem jagu teksti on tõlgitud eesti keelde ning säälgi leidub küllaga nükkeid, mis väärika meelelahutuse bastione lõhkavad.
Vanemuise väikese maja akustika või lauljate endi hõivatus mitmetasandilisel kulissil turnimisel tekitab küll ka olukordi, kus mitmehäälnegi laul ei käi orkestri kõlast üle ja taandub psühhedeelselt vaevuaimatavakski – vaevalt see on taotluslik?
Figaro aaria ei kõlanud esietendusel sugugi nii sundimatult, kui eeldanuksid Aare Saalile ette nähtud lavalised lebasklemised ja maneristlikud staaripoosid (Oleg Titovi õpetatud, kelle muu!). Aga eks seda ole paigal seisteski raske laulda.
Igatahes – jääme ootama ka «Figaro pulma»! Iseasi, kas või kuidas samasuguse esteetikaga jätkata saab.
Jõuline, jultunud ja tahtekindel hää maitse pikaltsaatmine võib publiku ühe korra täielikult kaasa haarata, teiselgi muigeid meelitada, aga meetodina kipub kurnavaks muutuma.

Lahendusi tulevikuks

Lahenduseks võib muidugi olla mingi teise meediumi sissetoomine ja sihipärasem kasutamine peenema tasandi vihjete-paralleelide andmiseks.
Figaro/Bartolo ribareklaami tagant ilmuv videoekraan, mida vastavalt vajadusele katavad kaadrid sõjast, armastusest või Vanemuise ehitamisest, annab küll aimu, et Von Krahli ja Teatrilabori esteetika on päriselt keskvooluteatris kodunemas.
(Või kas siis üleannetu multimediaalse pillerkaari kohalik lavaristiisa Mati Unt pole juba kodunenud?)
Ja ometi, ehkki video kasutamine on märksa subtiilsem kui näiteks aasta tagasi esietendunud «Salakütis», saaks Liis Kolle sellega veelgi kaugemale-süvamaks minna (kui me säilitame lootuse, et selleks hakkab ka piisavalt materiaalseid ressursse olema).
Konservatiivsemas ooperipublikus tekitaks see ehk veelgi nurinaid meedia laastavast mõjust, ent ooperist kaugenenutele – esmajärjekorras noortele – on see juba tõenäoliselt peaaegu vältimatu kontaktpind mis tahes võõrapärase kunstikeelega.