Loe

Setukeelne muusikal reipa kirmaskitralliga

Setu lauluema roll jääb Obinitsas mängitavas etenduses muusika ja tralli varju, leiab Agni Lass. Ometi mõjub “Taarka” eheduse ja särtsuga.

Nagu ikka, on suvelavastuste suurimaks plussiks üllatav ruumivalik. Juba mitu suve olen mõlgutanud mõtteid põrutada Obinitsasse setu kultuuri kaema. “Tegemist on näitemänguga, aga midagi siiski,” mõtisklen Vanemuise eest väljuvas bussis, samal ajal kui Vanemuise T-särke kandvad neiud bussis olevaid “Taarka” esietendusele sõitvaid teatrikülastajaid kokku loevad. “Nagu kooliekskursioon!” täidab äratundmine mind helge lainena.
Obinitsa setu seltsimaja hoovi sisenemisega avaneb publikule imede aed (aiakunstnik Pirgit Blum). Akendealune peenramuld ägamas erivärviliste tokkrooside, väänlevate kõrvitsataimede ning paisuvate peakapsaste all.
Aknaraamide külge on riputatud sibulamugulatest kobarad ning katuseäärt palistavad kuivavad soolakalad. Õuele on veetud kastid valmivate hernetaimedega, mille ehtsust tõendavad näitlejad, kes aeg-ajalt sealt mõne kauna napsavad.
Tegemist ei olegi päris tavalise näidendiga, pigem ühise nimetaja alla koondatud kollaažiga setu kommetest – mängus on ehedad rahvalaulud ja -riided, vanemuislaste ja harrastusnäitlejate kõrval esinevad setu folklooriansamblid ja leelokoorid. Lisaks eelmainituile hulguvad setu seltsimaja õuel veel vabaõhulavastusele kohustuslikuks kujunenud koduloomad: koer, kes vaatajaid oma asjalkäimisega lõbustab, ning valge kits oheliku otsas.
Kuigi Merle Jääger teeb kuulsa setu lauluemana endaväärilise rolli ja on vägagi omas elemendis, jääb väljareklaamitud kangelannadraama teiste sündmuste varju. Groteskne noot Vaanja Vasso (Indrek Tulp) esituses saab täiendust Taarka vaimselt tasakaalutu tütre Tatjo (Alina Karmazina) õgimisstseeniga.
Kui esimese vaatuse alguses oli tõesti keskmes Taarka oma raske eluga, siis vaatuse lõpus, alates rahvaluuleuurijate Armas Otto Väisäneni (Veikko Täär) ja Anna Raudkatsi (Helena Merzin) Setumaale saabumisest, hakkas lavastus üha enam meenutama setukeelset muusikali.
Setude igapäevaelu kujutamine asendus üliagaras vaimustuses preili Anna tuiskamisega ühe atraktsiooni juurest teise juurde. Et tantsusammud ikka paremini kehasse jääks, imiteeris ta halenaljakalt setu rahvamängude liigutusi. Sekka kiljus vaimustunult unistavaid märkusi suurel staadionil esitatavate rahvatantsude kohta. Kõike seda muidugi setude laulude-tantsude saatel.

Lugu kipub venima

Teises vaatuses ei ole enam jälgegi müstilisest hardusest, mis kaasnes itkuga pärast Taarka tütre surma. Ka setud on üle võtnud ülepakkuva mängumaneeri, vaid vahel harva kumab läbi ürgset ja südantlõhestavat.
Teises vaatuses unustatakse ajuti Taarka kui kangelane. Üritatakse võtta endale üllas ülesanne vaadelda Setumaaga seotud probleeme – see aga tekitab lõbusat rahvatükki nautima tulnud vaataja jaoks süžeearengusse liiga palju kõrvalliine. Ühelt sündmuselt hüpatakse kiirelt teisele, kuid lugu kipub sellest hoolimata venima. Kese läheb kaotsi ja ka Merle Jääger oma hingestatud mänguga ei suuda jupikesi tervikuks siduda.
Kogu lavastus hakkab meenutama stseeni, kus Väisänen ja Raudkats setudelt rahvalaule koguvad, lastes neil oma laule “torusse” laulda, üldmulje kätte saanud, neid aga katkestavad ja järgmist laulu laulma meelitavad.
Aga kus sa ikka setu kultuuri päris elusana näed? Ega rahvamuusika ole kontserdil või makilindil ehedam kui siin, päris oma kultuuriruumis esitatud näitemängus.

08.08.2005