fbpx

Setu lauluemast Taarkast vändatakse film


Sügisel algavad uue eesti täispika mängufilmi võtted, mille peaosalist Hilana Taarkat kehastab Vanemuise teatri näitleja, ehtne setu Merle Jääger.

Kas setuks olemise kõrval seob sind Taarkaga veel miski?
Kui, siis temperament. Pigem leian ühiseid jooni oma emaga. Tema küll ei laulnud, kuid rääkis toredaid muinasjutte. Näiteks näljasest rebasest, kes soovitas pisut rumalamatel loomadel oma soolikaid sööma hakata.

Kas oled setuks olemist ka oma lapsele õpetanud?
Eestlased kipuvad oma ehedat kultuuri häbenema. Mina ei häbene. Pärimuskultuuris on oma vägi sees, mis annab jõudu ka selle tegijale. Tütrele olen setuks olemist õpetanud. Nimigi tal täitsa setu oma – Ode. Paraku olen erinevalt Taarkast, kes sünnitas viis last, setu ja eesti rahva püsimisse andnud vaid ühe panuse.

Setu sööke-jooke ja ravimeid tarvitad?
Nii sööke-jooke kui seda ravimit. Sõira olen ise teinud, aga kiisel ei maitse. Õuhka (suhkrutüki peal) on lapsest peale ravimina kasutusel olnud – raviomadused on täiesti olemas ja viirushaiguste puhul lausa asendamatu. Eetrit tuleb aga osata võtta. Olen end eetriga ravinud ka nüüd – Vanemuise näitlejana. Õnneks ei vaata töökaaslased selle peale viltu. Minu töö ei võimalda haigeks jääda. Parem siis eeter kui etenduse ärajäämine. Vahel on see ainus asi, mis aitab.

Setu vanemate kogu korraldatud Tartu rahu päevast osa võtad?
Kui töö võimaldab, siis võtan. Ka praegu saab veel midagi oma rahva heaks ära teha. Ei ole veel liiga hilja. Kuna setud on aktiivsemaks muutunud, siis on ka üldine huvi selle etnilise grupi vastu tõusnud. Ei ole pessimist isegi piiride suhtes. Rääkima ikka peab. Minu meelest on kõige õigem kahe riigi tasandil kokku leppida ja Setumaast eritsoon teha. See ei oleks maailma mastaabis mingi enneolematu asi. Eestlased pole osanud Venemaaga suhelda. Arvatakse, et kui annad midagi ära, siis jäetakse rahule. Nii see ei ole. Ei muutunud Venemaa suhtumine paremaks, kui Setumaa loovutati. Kui läheb kakluseks, siis tuleb kas või korra vastu nina anda ja vastase vastu tekib austus.

Tartu volikogu liikmena setu asja ajad?
Seisan inimkonna parema osa eest ehk siis jalakäijate ja setude eest.

Näidendit “Taarka” vaadanutel on pisarad silma tulnud, kas ka endal mängides?
On ja mitte ainult näitlejapisarad.

Esivanemate koju ka vahel satud?
Paraku mitte, sest see jääb teise poole peale ning sellest pole suurt midagi ka säilinud.

Kas setud on teistsugused?
Eks ka meie seas ole nii häid kui halbu inimesi, töökaid ja laisku, kitsisid ja lahkeid, avara hingega ja kinniseid. On neid, kes ei joo, ja neid, kes joovad nagu Taarka seda tegi. See on ka tänapäeval nõnda, et süldipidudel esinejad kipuvad ka ise jooma.

Kuidas tulevast filmi kommenteerid?
Sain aru, et filmi tonaalsus on sama, mis etendusel – tuleb ikka peamiselt setu keeles, aga kui räägib eestlane või soomlane, siis loomulikult räägivad nood oma keeles. Soome presidenti, kellega Taarka põhjanaabrite laulupeol kohtub, hakkab kuuldavasti mängima päris soomlane. Film paistab tulema põnev ja hoogne. Idee film teha tuli mullu suvel “Taarka” esietendusel Obinitsas. Hardi Volmer oli tükist nõnda vaimustunud, et võttis filmiidee suhtes kohe tuld.

Millal ja kus etendust mängite?
Kus siis veel kui mitte suvel Obinitsas!

Taarka elulugu
Hilana Taarka oli setu naise Darja Pisumaa hüüdnimi. Hilana tuli sünniküla järgi ning Taarka oli setupärasel moel öelduna lauluema ristinimi. Darja Pisumaa (1856–1933) sai oma ametliku nime alles 1921. aastal, kui setud hakkasid endale perekonnanimesid võtma.
Taarka sündis jõukas talupojaperes, mis aga laostus. Kaasavaratuks jäänuna pidanuks ta setu kombe järgi jääma teenijaks venna majja. Temperamente naine selle perspektiiviga ei leppinud. Ta sünnitas hulga vallaslapsi ning püüdis neid pulmades lauldes ja taludes kerjates kuidagi ka üles kasvatada. Tema hea laulumälu avastas soome folklorist Väisänen, kes Taarka laule üles kirjutas. 1921. aastal esines Taarka oma kooriga Väisäneni kutsel ka Helsingi laulupeol. Naine ehiti seks puhuks naiselinikuga ja laenati talle ehted, et ta näeks välja nagu lauluema. Setu kombe kohaselt ta vallalise naisena linikut ja sõlge kanda ei tohtinud. Rahvalaulik Taarka suri Võmmorski külas 1933. aastal. 1986. aastal avati Obinitsa koolimaja ees Taarka kuju, mille autoriteks on Elmar Rebane ja Endel Taniloo. Kaks aastat tagasi ilmus Taarka elulooraamat “Kumo kaldu kuldakaivo”. Tuleval aastal valmiv film põhineb Kauksi Ülle näitemängul, mis kajastab Taarka elu lapseeast surmani.

Hardi Volmer:
Ma olen küll suur setufänn, aga ei teadnud enne Taarkast midagi. Läksin süüdimatult esietendusele ja hiljem hansat juues pakkus Mäeots selle idee välja.
Hakkasin siis asju peast läbi laskma uue pilguga ning tundus väga jumekas olevat. Väga tore idee ja lugu on ka hea. Sellist etnograafilist laulu- ja muusikafilmi pole ju üldse Eestis tehtud. Isegi rahvusvahelises terminoloogias puudub selle žanri väga täpne määratlus. Ta on ka ajaloofilm, aga lõppude lõpuks on ju peategelane ennekõike rahvalaulik. Lisaks on see ennekõike muusikafilm, mis jutustab ühe geniaalse inimese väga traagilisest saatusest. Samas on see antud läbi muheda huumori, kerge komöödia võtmes. Filmil on ikka põhjust tõusta üsna eepiliseks draamaks. See on film suurtest kunstnikest ehk rahva purihammastest.
Merlel on olemas sees see vägi ja etendusega tõestas ta oma sobivust selgelt. Ta suudab väga veenev olla – üks tõeliselt lahe mutt. Me ei mõelnud kordagi, et peaosas võiks olla keegi teine kui Merle Jääger. Aga vaja on ka veel ühte väikest tüdrukut ehk noort Taarkat ja ka vana Taarkat – elust räsitud memme. Merlel seisab ees raske töö, mõelda välja vana naine, kes seal filmis võiks mängida. See raugaeas vana Taarka leidmine on tõsine probleem. Võtted võiksid alata juba sellel sügisel, aga praegu käib raha kogumine. Oleme Ain Mäeotsaga mõlemad režissöörid, aga pisut erineva profiiliga. Mäeots tegeleb rohkem näitlejatega ja mina pildiga. Kinno võiks see jõuda 2007. aasta sügisel.

Ain Mäeots:
Eks meil kõigepealt oligi plaanis Taarkast film teha. Aga siis mulle tundus, et tuleks liikuda sammhaaval. Korraga suurt filmi ette võtta oleks ehk liiga raske olnud. Ja siis tegimegi eelmisel suvel Obinitsas kõigepealt vabaõhulavastuse, kuhu me kutsusime vaatama ka palju filmiinimesi. Ja kuna see õnnestus, siis mõtlesime järgmise sammu astuda. Tegelased ja tegevus jääb filmis põhiliselt samaks, kuid näiteks võttepaiku tuleb juurde otsida – mastaap on ju palju suurem.
See roll ongi Kauksi Ülle poolt Mercale kirjutatud. Merca on nii võimas ja sõltumatu näitlejanna. Kui ta mängib mingit kõrvalosa, siis ta teeb seda kõike väga hästi ja professionaalselt. Kui ta aga peaosa mängib, siis käivitub tal näitlejana mingi turbo – veel üks mõõde tuleb juurde.
See ei tule selline film nagu “Stiilipidu” või “Täna öösel me ei maga”. Samas pole see mingi friigifilm. Me loodame, et seda tulevad vaatama mitte ainult folkloorihuvilised, vaid ka kõik teised, kellel on samuti huvitav ja põnev seda vaadata.