Setu lauluema elustub Obinitsas

Vanemuise suveetenduses “Taarka” mängib näitlejate kõrval ka kohalik rahvas.

Obinitsas Seto seltsimaja hoovi uksel ripub silt: “Palume vaikust! Siin toimub suvelavastuse “Taarka” proov.”
Astume fotograafiga õue, kus käib tihe proovitöö. Setu koori noored lauljad sibavad siia-sinna. Vanemuise lavastaja Ain Mäeots räägib midagi, tüki autor Kauksi Ülle istub majatrepil ja jälgib õuel toimuvat rahuloleva pilguga. Meeleolu paistab olema lustilikult asjalik.

Jalad maas

“Praegu on kõikide stseenidega juba jalad maas,” räägib Ain Mäeots Maalehele, kui viieks minutiks proovile vaheaja teeb.
On reede, 22. juuli. Vanemuine on oma suveetenduse proove Obinitsas selleks ajaks teinud kümme päeva, näitlejad on näitemängu Tartus harjutanud maikuust saati. Esietendus on 4. augustil. Kahe nädala sees on kokku kümme mängukorda.
Tükk tuleb päris pikk, koos pooletunnise vaheajaga kuni kolm tundi. “See on normaalne pikkus, aga et tegelasi rohkesti, on proovides tegemist päris palju.”
Tegelaste arvu ei oska lavastaja paugupealt öeldagi. Ütleb, et mitukümmend. Vanemuise näitlejate kõrval osaleb lavastuses mitu setu folklooriansamblit nii ümbruskonnast kui Tartust. Lisaks hobused.
Nii salvestubki Taarka alias Merca hääl fonograafile. Koor aitab kaasa.
Mäeots tunnistab, et kartis väheke, kuidas õnnestub näitlejad kohalike inimestega, kel näitlejakoolitust pole, ühtse ansamblina kõlama panna. Et ei oleks tunda, kes proff, kes amatöör.
“Õnneks kartsin asjatult, kõik on ehedad ja tegemise mõnu kõigil sees,” rõõmustab lavastaja.
Tõsielul põhinev tükk räägib erilise saatusega setu lauluemast Hilana Taarkast. Rikkas peres kasvanud neiu isa muutus joodikuks ja kaardimängijaks, mistõttu neiule polnud kaasavara anda.
Setu kommete järgi pidanuks Taarka jääma vanatüdrukust teenijaks venna majja. Aga neiu ei leppinud sellega ja otsis õnne, sünnitas vallaslapsi ja püüdis neid elatada lauldes ja kerjates.
“Ta oli ühiskonnast välja tõugatud laulik ja tolle aja kohta vaba inimene, kurioosne kuju, kel olid ka väga hirmsad hüüdnimed, mida ei saa lehes väljagi ütelda,” räägib Kauksi Ülle.

Mercale kui loodud

Taarka ellu tõi muutuse kohtumine soome folkloristi Armas Otto Väisäneniga, kes avastas tema ande ja viis ta koguni Soome presidendile laulma. Taarkat mängib Merca ehk Merle Jääger, Väisäneni Veikko Täär.
“Eks ma juba kirjutamise ajal mõtlesin, et see osa sobiks Mercale. Ta ütles kunagi, et tahaks üht hirmsat naisterahvast mängida,” selgitab Kauksi Ülle. “Ma küll hirmsat ei suutnud talle välja mõelda, aga iseäralik Taarka on kindlasti roll, mis tema näitlejasuurust näitab.”
Ülle sõnul saab Merca näidata selles rollis nii oma näitleja-, keele- kui ka lauluoskust. Ja ega Vanemuisest poleks võttagi kedagi teist, kes setu laulu ära õppida suudaks. “Ka tema tütar Ode saab seal mängida, algul Taarkat noorena, pärast aga tütart.”
Taarka elulugu tuleb välja muude sündmuste taustal. Näidend algab, kui Taarka on 13aastane, ja lõpeb, kui sureb 77aastaselt 1933.
Taarkast kirjutamise mõtet kandis Kauksi Ülle väga kaua. 13aastaselt luges ta Võru lehest Obinitsa mehe Ilmar Vananurme järjejuttu Taarkast. See olnud nii põnev, et haaras plikatirtsu täielikult. Põhjalikumalt hakkas ta setu kultuuriga tegelema tudengipõlves. Näidend Taarkast sai valmis aastal 2001.
“Mul ei olegi seda küsimust, miks ma selle tüki teha võtsin,” arutleb Mäeots. “Teadsin algusest peale, et tahan seda teha. Algul kavatsesin isegi filmi teha, aga siis mõtlesin ümber – enne etendus ja kui hästi välja tuleb, siis film.”
Oma lavastuse kõige jõulisemaks sõnumiks peab Mäeots seda, et setu kultuur ei ole mingi sõnakõlks, vaid reaalsus. “See on siiani säilinud oma kommete ja traditsioonidega. Mujal seda ei näe.”
Kaasa mängib ka mänguplats seltsimaja hoovis, mis on rajatud vana setu kindlustalu põhimõttel. “Hoov, mis neljast küljest kinni, on juba ise väga jõuline märk, loomulikult ka kinniehitatud kindlustalu värav.”

Side Taarkaga

Kauksi Ülle peab etendust ooperisarnaseks tükiks. Ka päris ooperis on palju laulu ja tantsuga sündmuste edasiviimist.
Setu vanem kultuur ei saanud ilma lauluta. Ei töötades, pulmi pidades ega matustelgi. Laulu pärast ei jäänud midagi tegemata. Kõike seda pakub ka etendus.
Obinitsa mehe Aare Hõrna sõnul on toonud etendus nende külla ja ümbruskonda elevust. “Lapsed ja naised on siin kuu aega harjutanud vanaaegseid laule, ka Taarka laule. See on korralik omakultuuri ja näitlemise kool.”
Kauksi Ülle sõnul on vahe, kas mõni teatritükk on lihtsalt teatritükk või selline, mis sekkub ka ellu.
“Taarka on jõuliselt sekkunud mu ellu. Kui 2001. aastal läksin Obinitsa Taarkast lisamaterjali koguma, tutvusin selle käigu ajal oma praeguse mehega,” tunnistab Ülle.
Kui ta paasapühade aegu Taarka haual on käinud, kummardanud ja seal söögi- ning joogipoolist tilgutanud, siis on talle tundunud, et Taarka viibutab sõbralikult.