Loe

Sergo Vares laulis Urmas Alenderi laule juba lavakooli katsetel

Jaan Olmaru, Tartu Ekspress

Jaan Olmaru, Tartu Ekspress

Kuigi võiks arvata, et Eesti 1970. aastate muusikast pole tänapäeva noored midagi kuulnud, siis järgmisel reedel Vanemuise suvelavale jõudvas rokkooperis Urmas Alenderit kehastav Sergo Vares (25) teadis Ruja laule peast juba enne lavakooli astumist.

Kuigi Vares ei arva, et talle osaks saanud roll oleks olnud kuidagi saatuse poolt ette määratud, polnud see ilmselt siiski ka juhus. Tallinna NO-teatri noor näitleja tunnistab, et tema elus on olnud aeg, mil ta kuulas Ruja muusikat tohutult palju.

„Ma sain keskkooli lõpus vanematelt kingituseks CD-pleieri ja vanavanematelt Ruja duubelplaadi esimese osa. Ketrasin seda plaati ikka päris tõsiselt. Palju laulud olid koos sõnadega peas. Hiljem ostsin ka teised Ruja plaadid. Kui ma lavakasse astusin, siis oli üks mu katsetel esitatud laule Alenderi „Haldjasaar“,“ meenutab Vares oma esimesi kokkupuuteid Ruja ja Alendri loominguga. „Ma arvan, et see muusika ja need tekstid on niivõrd kõnekad ja mõjuvad, et nende lõksu on väga kerge jääda. Kui sa selle peale korraks satud, siis …“

Osa casting’uga

Ruja tegelaste leidmiseks korraldatud casting’ule kutsus teda NO-teatri juht ja „Ruja“ lavastaja Tiit Ojasoo. „Tiit ütles, et ma võiksin ka proovida. Ma olin varem talle rääkinud, et tahaks kunagi osaleda muusikalavastuses. Käisin castingul, laulsin lugupeetud komisjonile ja läks õnneks. Laulda mulle meeldib, lavakas sai ühe kursusevennaga koos lauldud ja NO-teatris tuleb ka mõnes tükis laulda. Siiani pole keegi halvasti ütelnud ja viisipidamisega ei tohiks probleeme olla,“ jääb Vares tagasihoidlikuks.

Tähelepanu väärib tema juures aga fakt, et ühtegi pilli ega ka laulmist pole ta kunagi kusagil spetsiaalselt õppinud. Lavastuses tuleb tal aga ühe õhtu jooksul publikule ette kanda üle 15 Ruja hittloo, mille hulgas on näiteks ka laulud „Eesti muld ja Eesti süda“, „Need ei vaata tagasi“ ja „Teisel pool vett“. „Ühelt poolt on muidugi väga suur au kehastada Alendrit, ent vokaalselt on see muusika väga nõudlik. See paneb mind ikka kõvasti proovile,“ tõdeb Vares.

Tükk on valmis

Kui siiani on rokkooperi proovid olnud siseruumides, siis alates tänasest käib tegevus juba Vanemuise kõrvale kerkinud hiiglaslikul vabaõhulaval. Varese sõnul on tükk suures ulatuses juba valmis ning eriti palju muudatusi ei tule. Proovid suurel laval on seotud rohkem tehniliste küsimustega. „Nüüd on küsimus selles, kuidas see kõik sinna sobitub ja kuidas kõik hakkab tehniliselt jooksma.“

Varese sõnul on näidend enam-vähem kronoloogiline ning tegevus algab sellest hetkest, kui ansambel kokku tuleb. Kui palju on lavale jõudvas loos tõtt ja kui suur osa on välja mõeldud, ta öelda ei taha, aga tema arvates ei pretendeerigi see tükk ajaloolisele tõele. „Päris nii võib-olla ei olnud, nagu meie seda kujutame. Võimalik, et mõned tekstid on sattunud mõne teise inimese suhu. Mõned peod ja proovitegemised olid võib-olla veidi teisiti. Kes seda täpselt teab? Materjal on kokku pandud ju erinevate inimeste mälestuste põhjal ja tõde on kusagil vahepeal“ räägib Vares ning nimetab allikatena Rein Rannapit, Jaanus Nõgistot, Igor Garšnekit, Margus Kappelit ja veel teisigi. Lisaks on aluseks võetud „Roostevaba raamat”.

„Minu jaoks ongi kõige põnevam jälgida seda, kuidas selline kirev loominguline kollektiiv tööd tegi. Kuidas kõik sündis ja toimis? Milline õhkkond valitses proovis ja kuidas neid läbi viidi? Kuidas tülitseti ja kakeldi? Kuidas siis jälle kokku tuldi ja nalja tehti? Millised olid omavahelised suhted? Kas keegi domineeris? Kõik saab alguse aga sellest, kuidas bänd läheb žürii ette laulma, et oma kategooriat kätte saada,“ räägib Vares ning lisab, et prooviajal on päris kõvasti naerda saanud.

Kui Vareselt küsida, mis on tema arvates Ruja fenomen, siis jääb näitleja pikalt mõtlema. Lõpuks arvab ta, et seal on mitu asja. „Esiteks see seltskond – need inimesed olid erilised ja äärmiselt võimekad, igaüks omamoodi. Siis tekstid, mida nad kasutasid, ja see muusika, mis sinna sõnade ümber loodi – see sümbioos kokku. See tundub praegu nii loomulik. Nad olid kõnekad tol ajal, aga samamoodi ka tänapäeval. Nende looming on aegumatu. Kõikide komponentide koosmõju oli tabamus kümnesse. Kokkuvõttes tegid nad muusikas ja muusikaga midagi sellist, mida varem polnud Eestis tehtud,“ arvab Vares ning loodab, et publik oskab rõõmu tunda sellest, mida neile laval pakutakse. „See pole lihtsalt ühe bändi lugu. Ruja pole lihtsalt üks bänd. Tema roll on olnud väga suur. See on ühe väga erilise bändi, Ruja lugu.“

07.08.2008