Sel aastal tuli “Kevade” teisiti
Tiiu Laks, Eesti Päevaleht
Kui Arno isaga koolimajja jõudis…. Ei, seda üht kuulsamat eestikeelset lauset Vanemuise lavastuses ei kuule. Sest kui tunnid algavad, on Arno juba koolis, koos kõigi teiste õpilastega. Samamoodi on lavastuses mugandatud nii mõnigi teine koht. Arno esimesest alkoholi rüüpamisest koos Liblega saab poiste jooming Kiire sahvris koos „Mingem üles mägedele” viisijuppidega. Sellele omakorda järgneb raamatust tuttav Arno haigus-aegne sonimine, mis on siin aga purjus poisi kergelt sürrealistlik uni.
Ruslan Stepanovi „Kevade” ei ole aga tegelikult sugugi palju raamatust kaugenenud (küll aga kindlasti rohkem kui Ülo Vinteri 1967. aasta versioon). Paljud olulisemad stseenid lehekülgedelt on ära märgitud ka Vanemuise suurel laval, olgu see siis pas de deux’dega või hoogsate suuremate joonistega, milles on lavastaja enda allegooriad ja sümbolid. Näiteks tuikuvat Liblet mängivad lisaks ilmselgele purjusolekule ka kaks tantsijat, nagu veel enam viidates viinalembesusele (topeltnägemine).
Omamoodi naljakaski
Kuigi lavastus põhineb eelkõige Arno vaatenurgal ja unistustel, millest on ka aru saada, siis taandub Arno hoolimata soolodest ja arvukatest pas de deux’dest ja trois’dest kuskile taga-plaanile, ta jääb täpselt sama õrnaks, nagu teda on kirjeldanud Oskar Luts. Lava ei valluta üksi ka Toots, kellele loodud koreograafia on ehk kitsam, kui selline kollanokk „Kevades” olla võiks. Samuti jääb täielikult kõrvalossa Teele. Ainukesena kehtestab end laval väga tugevalt – ja mitte ainult rolli pärast – õpetajat tantsiv Ilja Mironov.
Stepanovi „Kevade” tugevuseks ongi suuremad joonised põhilisemate tegelastega, soolod jäävad süngemaks. Võimalik, et asi on massis ja koostegemisrõõmus, aga tervele klassile seatud koreograafia on leidlikum ja hoogsam.
Tegelikult annab nn proloog ehk kevade kehastuse pas de deux ette üsna uimase noodi, viidates ilmselt ootusele. Ülejäänud lavastus pakub aga rohkelt tempovahetust. Samamoodi annab omamoodi huumorinoodi see, kui pärast saali pimenemist ja mõningast müra leiame Arno ja Lible „kirikutorni äärelt”. Ja kui kellamees pakub, et „hakkame nüüd minema, mis?”, vastab Arno talle osatäitja emakeeles ehk jaapani keeles. Eneseirooniat on lavastuses veelgi, näiteks tõuseb üks hetk kuuenda rea keskelt püsti mees ja hakkab pobisedes „Mis kevade see selline on?” lava poole liikuma, et seal siis tšellot mängida. Kuid üldjoontes ei ole lavastus ei humoorikas ega irooniline, vaid pigem lihtne ja helge pilguheit väikestesse episoodidesse noorte elus.
Teatris
„Kevade”
Nüüdisballett
•• Helilooja: Ardo Ran Varres
•• Lavastaja: Ruslan Stepanov
•• Takuya Sumitomo (Arno), Hayley Jean Blackburn (Teele), Guy Williams Burden (Toots) jt.
•• Vanemuise suures majas