«Sekstett à la carte» serveerib Vanemuises dekoratiivteatrit
Vanemuises laupäeval Jüri Lumiste lavastuses esietendunud Neil Simoni näidendi «Sekstett à la carte» stiili määratledes võiks öelda, et tegu on nii-öelda dekoratiivteatriga.
Kui võtta Lumiste lavastust eelkõige kui välist mõju taotlevat, siis on seda stiili päris hästi tabatud.
Lavakujundus (Marge Martin) on uhke, kostüümid (Ene-Liis Semper) elegantsed ja kaunid. Muidugi võib vaielda lõpmatuseni selle üle, kas teatri roll võiks olla pigem sisulisele või välisele keskendumine.
Võibolla sõltub selle lavastuse vastuvõtt väga palju ka vaatajate east ja elukogemusest. Huvitav oleks teada, mida arvavad aastaid abielus olnud inimesed, abielulahutuse läbi teinud inimesed.
Kas etendusel ikka on psühhodramaatiline efekt, nagu Jüri Lumiste 25. novembril ilmunud Äripäevale antud lühiintervjuus mainib? Kas pärast etenduse vaatamist arutletakse oma probleemide üle? Julgen kahelda.
Puhas meelelahutus
Pigem on tegu ikkagi puhtalt meelelahutusliku komöödiaga. See ei ole küll mingil juhul labane farss, aga mõningane tõsidust taotlev noot ei tee veel lavastusest midagi sügavalt mõtlema panevat. Jälgides inimesi enda ümber, tunduvad nende suhteprobleemid siiski teist laadi kui Neil Simoni näidendi tegelastel.
Esimese vaatuse algus meenutas mulle 1998. aastal Vanemuises esietendunud Luigi Lunari näidendit «Kolmekesi kahevahel» (lavastaja Tiit Palu), mul on meeles sellest lavastusest müstilisusesse kalduv atmosfäär ja Indrek Taalmaa osatäitmine.
«Sekstett à la carte’i» alguses on salapärasuselt samasugune õhkkond. Ruumi satub ukse kaudu kõigepealt üks mees, siis teine ja kolmas. Keegi neist ei tea, mis täpselt toimuma hakkab ja toimuma peaks.
Aga see pingestatud õhkkond püsib vaid vaatuse esimese kolmandiku lõpuni, eelkõige Claude Pichoni (Hannes Kaljujärv) ja Albert Donay (Indrek Taalmaa) dialoogides.
Edasi läheb kõik juba omasoodu, kulunud koomilises võtmes. On naised, on mehed ja on uksed, millest käiakse sisse-välja. Lahutatud paarid klaarivad omi asju. Hoogsusest jääb puudu.
Piinav loogikaviga
Näidend ise paneb mind õlgu kehitama, minu arvates on seal mingi loogikaviga sees, mis mind etendust vaadates piinama hakkas.
Mis põhjusel kutsus peokorraldaja õhtusöögile Albert Donay ja Yvonne Fouchet’ (Külliki Saldre)? Mis seos tal nendega oli? Teiste külaliste puhul seda küsimust ei teki.
Näidend tundub ka stiililt kuidagi ebaühtlane. Lavastaja oleks võinud kärpida nii mõneski kohas. Publiku seast oli kuulda, et teine vaatus võinuks hoogsam olla, kõik muutus liiga etteaimatavaks ning sellisel juhul tuleb venitamine pigem kahjuks.
Nii tekstiliselt kui ka lavaliselt huvitavaim oli jälgida Indrek Taalmaa tegelast Albert Donayd, kes rendib ja maalib autosid.
Tema kaudu tuleb lavastusse ka tõsisem noot, kuigi tegelane käitub vägagi koomiliselt, aga erinevalt teistest on ta oma probleemidega usutavam ja vahetum. Tekkis tahtmine teada Donayst rohkem, kuulata ja vaadata tema lugu. Mõjus mingi suurem inimsuse mõõde.
Laval pidavat olema päris toidud, kuid neid ei eksponeerita. Alles teise vaatuse lõpus, kui suhterägastikud võimalikul määral klaaritud, saabuvad kelnerid jookide ja toiduga.
Pole aga näha ja tunda, et tegu võiks olla millegi isuäratavaga, näiteks vähileemes keedetud brokkolitega kukeseene-safranikastmes, nagu selgub 24. novembri Tartu Postimehes ilmunud lavastust tutvustavas artiklis.
Mängust tõelusesse
Pärast esietendust nägin, kuidas Tartu kesklinnas halli karva kass püüdis tänaval kinni hiire. Kassi-hiire mängust kassi-hiire tõelusesse. Vaevalt aitab see tõelus paremini mõista inimestevahelisi suhteid, kuid mälupildina ja psühhodramaatilise elamusena jääb kesklinnas juhtunu mind kindlasti kauemaks kummitama.
Kahes vaatuses
• 26. novembril esietendus Vanemuise väikeses majas Neil Simoni näidend kahes vaatuses «Sekstett à la carte» («The Dinner Party», maailmaesietendus New Yorgis 2000)
• Kriitikute sõnul erineb see Simoni teistest näidenditest, sest siin puudub New Yorgi neurootiline teravmeelsus.
• Simon ei ole varjanud, et näidendi loomisel andsid talle inspiratsiooni tema kolm abielu.
• Tõlge: Hannes Villemson, lavakujundus: Marge Martin, kostüümid: Ene-Liis Semper, valguskujundus: Martin Meelandi.
• Lavastanud Jüri Lumiste.
• Mängivad Hannes Kaljujärv, Indrek Taalmaa, Jüri Lumiste, Helena Merzin, Külliki Saldre ja Liina Tennosaar.