Sekstett à la carte laseb lahedalt lõõgastuda

Vanemuise teatris novembri viimastel päevadel esietendunud ja nüüd ka mujal Eestis külalisetendusena mängitav “Sekstett à la carte” on paras pikast tööpäevast lõõgastumiseks.
Ehkki varem ajakirjandusest loetu põhjal võis etenduselt oodata psühhodraamat, oli tegu siiski Neil Simonile omase komöödiaga. Mitte lihtsakoeline ega labane, kuid meelelahutuslik.
Olukord laval lühidalt selline, et Pariisi luksusrestorani saabuvad üksteise järel kolm meest, kes üksteist ei tunne ja ei suuda taibata õhtusöögi mõtet. Hiljem laekuvad ükshaaval ka kolm naist, kes osutuvad meeste lahutatud abikaasadeks.
Õhtusöögi korraldajana kahtlustatakse meeste lahutusadvokaati, kuid tegelikuks organisaatoriks osutub hoopis üks lahutatud naistest, kes pole kaotanud tundeid eksabikaasa vastu ega ole lahutusega leppinud. Tema eestvedamisel tuleb kokkutulnutel analüüsida konkreetsete näidete varal parimaid ja hullemaid seiku oma lahutatud abielust.
Selles etenduse faasis tabasin ka end mõtlemas sellele, kui palju olen ma ise teistest valesti aru saanud või lasknud endast valesti aru saada, vaevumata asja lahti rääkima, ning kuidas on see oletatavalt vale arusaam mu käitumist ja otsuseid mõjutanud.
Selle tõsisema – niivõrd-kuivõrd – suhete analüüsini jõutakse aga alles etenduse viimases kolmandikus.
Seni oli kandev osa dialoogidel, mis panid saali aeg-ajalt lõbusalt turtsatama ja paljastasid aegamisi saladuseloori tegelaste isikutelt ja omavaheliselt seotuselt.
Paraku võttis see paljastumine veidi kaua aega ja esimene vaatus venis. Ootasin kiiremat arengut, aga kuna seda ei olnud, jäi kandev osa tegelaste dialoogidele.
Sisu kõrval on oluline, isegi olulisem koht antud etenduses vormil – lavakujundusel ja kostüümidel.
Peen restoraniinterjöör ja väljapeetud tualetid väärivad omaette aplausi.
Kostüümide auto Ene-Liis Semper on siin juba sama tuntud ja kindla kvaliteediga kaubamärk kui näidendi autor Neil Simon.