Segane sümboolika punaste kingadega
Äripäeva Puhkepäev, Mari Hiiemäe
Hakatuseks märgin ära, et “Kontsert diktaatorile” oli väga hea etendus. Teiseks pean tunnistama, et ma võib-olla ei saanud sellest niimoodi aru, nagu see kavandatud oli.
Hea oli lavastus sellepärast, et see oli haarav, teemalõng ei läinud kaduma. Laval näidati üht konkreetset juhtumit, kuidas see arenes ja kuidas see lõpuni jõudis. Seda oli huvitav jälgida. Millest ma aru ei saanud, oli sümboolika. Punane lapseking, mida erinevad tegelased korduvalt peos hoidsid, viitas ilmselgelt millelegi olulisele, kuid seosed olid nii segased, et minu jaoks see kinniseks sümboliks jäigi.
Vististi pidi see king (ja ülejäänud anonüümsed punaste kingade kuhjad) viitama Matilda- nimelise õnnetult hukka saanud lapsukese loole. Vististi ka süütundele, mis seoses Matildaga mingil kombel loo peategelase, sõjakohtu uurija major
Steve Arnoldi hinge oli istutatud. Kuidas need niidid seal tegelikult tõmmatud olid, jäi ebaselgeks, sest kõike, mis oli toimunud enne aktiivset lavale seatud olevikku, publikule suurt ette ei joonistatud. Mõttelõngu, mismoodi infokillud kokku viia, oli päris palju. Niisiis jäi üle oletada.
ReklaamSüütundest vabanemine. Nautisin väljakantud pause, mis andsid loo sündmustega kaasas käimiseks häälestumisaega, ning muusikat, mis selle taustaks käis. Võiks ju tunduda raiskamisena, et minutite viisi oli lavaaega kulutatud episoodideks, kus mees lihtsalt keerutas näpu vahel suitsu või istus ja põrnitses püstolit, kuid õige atmosfääri tekkimiseks oli see vajalik. Kokkuvõttes oli kõik oluline – ka lavakujundusel ja detailidel oli terviku kujunemise
juures oluline kaal.
Kuna süütundemotiiv oli näidendis ilmselgelt oluline, tõlgendasin ma lugu enda jaoks kui uurija katset juba liiga pikka aega enda sees painanud süütunnet teistele teatepulgana edasi anda. Selle sisemise süütunde tekitamisega uurija ju tegeles,
kuigi täpselt ei saanud aru, mispärast. Ehk siis niimoodi täitus uurija eesmärk – saada lahti sellest painajast, mida ta hinges kandnud oli. See, et süütu ohver juriidiliselt õigeks mõisteti, ei muutnud asja enam sugugi.
Aivar Tommingase särav roll. Kogu seda sümbolite mängu ja tõlgendusvõimalusi pakkuvat lugu kandis peamiselt üks inimene – peaosatäitja Aivar Tommingas. Tema loodud major oli tõeline isiksus oma mineviku ja tuleviku ning veidrate psühhopatoloogiliste kinnisideedega. Usutavasti on Steve Arnoldi roll üks huvitavamaid ja mitmeplaanilisemaid,
mille Aivar Tommingas üldse laval elama on pannud. Soovitan lavastust vaatajale, kes naudib teatrilaval psühholoogilisi mänge, kaasamõtlemist eeldavat dialoogi ning sümboleid, millele tuleb ise tõlgendus leida.