fbpx

Seest siiruviiruline


Piret Jaaks uurib Vanemuise ooperisolisti Jaan Willem Sibula näitel, kuidas sünnib mitmekülgne näitleja.

Bariton Jaan Willem Sibul tõmbab praegu Tartu Vanemuise publikut ligi nagu meepott karusid. Ta on üles astunud kõikides kaasaegse teatri žanrides: ooperis, operetis, draamas. Peaaegu oleks ta alustanud ka balletikarjääri „Quiteria pulmas“ vahva Don Quijote kaaslase Sancho Panzana, kuid viimasel hetkel otsustas Vanemuise juhtkond ümber – Sibul olla niigi hõivatud. Siis pandi ta mängima lätlase Janis Lusensi lasteooperisse inglise härrasmeest Dr. Dolittle’it, Hugh Loftingi kangelast, kes on eestlastele tuttav 1980ndate algul ilmunud Ester Heinaste tõlgete kaudu ja kinolinal Eddie Murphy kehastuses.
Dolittle on tolle aja kohta rahumeelne, kuid veider härrasmees. Kas ta sarnaneb ka osatäitjale? „Tegelikult on ta üpriski minu sarnane. Enda meelest olen kohtutavalt tormakas inimene, kuid suudan jätta mulje, nagu oleks kõik korras ja tasakaalus. Dolittle on läbinisti hea, ma pole kunagi nii hea laval olnud. Ta armastab loomi ja linde ja kaitseb neid. Ta oli 19. sajandi Inglismaal ainuke roheline. Vahelduseks on riukalike koomikute kõrval väga vahva mängida üht läbinisti positiivset boheemlast,“ räägib Sibul.
Lapsepõlves ei kujutanud Jaan Willem Sibul ettegi, et ta võiks jõuda teatrilavale. Näitemängu ei sallinud ta üldse ja näitlejatesse suhtus pikka aega põlgusega – need olid veidrad inimesed, kes rääkisid ebaloomuliku häälega. Pigem oli unistus saada kas tankistiks või rokkariks. Tankisti Sibulast ei saanud, küll aga saatuse kiuste näitleja ja rokkmuusik.
„Muusika on olnud mulle justkui elustiiliks juba lapsest peale. Ema oli laulja ja isa asutas Antslas lastemuusikakooli, kus ma lõpetasin flöödi eriala. Kuid keskkoolis tahtsin juba lavale ja poistega bändi teha. Ise tegime kitarrid ja muud muusikariistad ning vedasime neli kilomeetrit käruga võimendusi kontserdipaika.“
Loogilise jätkuna muusikuteel läks Sibul Pedagoogilisse Instituuti orkestrijuhtimist õppima, kust pärast lõpetamist võeti ta vene sõjaväkke ja sealsesse orkestrisse flööti mängima. Kui sõjavägi läbi sai, oli ettevalmistusega orkestrijuht võitlusvaimu täis ning otsustas minna ilma igasuguse ettevalmistuseta Konservatooriumi laulmist õppima. Need sissastumiskatsed kujunesid Sibula jaoks koomiliseks vaheetapiks. Igal katsetajal tuli esitada kaks laulu; millised, sellest polnud Sibulal aimugi. Nii juhtuski, et isa valis talle välja ühe võrukeelse rahvalaulu ja ühe vene romansi. Kui ta kontsertmeistrite ette astus, imestasid viimased, et poisil polegi oma nooti kaasas, kuid Sibul seletas kuraasikalt, et nooti polevatki vaja, võtke e-duurist. Akadeemilised muusikud ei teadnud, kus e-duur asub ja nii pidi eksaminant selle neile ette näitama. Seejärel alustas ta laulu: „Kui naine minno pahandass, ma tiia mis ma tii, ma pista timä kaarakotti ja vii veskile.“ Nii viis salmi järjest. Kui Sibul kümme minutit kestnud lorilaulu lõpetas, oli tähtis komisjon naerust kõveras ning ta avastas end sissesaanute nimekirjast.
Juba konservatoorimi ajal võeti Sibul Estonia teatri koori laulma, kust said alguse ka esimesed osatäitmised. Eriti oli Sulev Nõmmik armastanud talle „väikeseid sutsakaid“ pakkuda. See on näitlejate seas on levinud väljend kõige väiksema rolli kohta, kus inimene jalutab lavale, ütleb näiteks „Härra, teile on kiri!“ ja jalutab minema. Umbes taolisi rolle tegi ka Sibul alguses. Mida ta ei aimanud, oli see, et paremaid rollipakkumisi Estoniast ei tulegi: „Mul sai Estoniast siiber. Seal ei olnud võimalik edasi areneda. Lõpuks olin nii meeleheitel, et nõustusin suisa pirukaid müüma,“ seletab ta nördinult. Juhuse tahtel helistas kõige raskemal perioodil Endel Nõgene Vanemuisest ja soovis kedagi Jassi Zahharovi asemele. Nii saigi Sibulast Helgi Sallo lavapartner Lehari operetis „Lõbus lesk“. Pärast Vanemuisesse tulekut on Sibula karjäär läinud vaid ülesmäge, justkui oleks saatus mängus. „Beethoven on kunagi ütelnud, et saatusel tuleb sarvist haarata ja ma usun, et olen seda ka teinud. Näitleja saatus ongi suuresti ettemääratud, asi on vaid juhuses, kas sind märgatakse või mitte,“ arvab ta.
Kuid veel varem, kui tõsine näitlejakarjäär tuli Sibulale hevibänd T-Klaas. Sibul oli seal solistiks ja tegi muusikat koos Priit Kuulbergi, Ain Vartsi, Margus Kappeli, Urmas Lattikase ja Alo Matiiseniga. „Kogu Propelleri kamp käis sealt läbi, juba seepärast olime kuulsad,“ kirjeldab ta. Kuna hevi Nõukogude Liidus ei esitatud, siis oli T-Klaas tihti keelatud. Bändide tarifitseerimisel ei andnud Felix Mandre neile kolm korda esinemisluba. Ükskord ei lubatud T-Klaasil Linnahalli laval mingil suurel kontserdil esineda, sest tollased kultuuriministeeriumi ninad Lott ja Utt keelasid selle ära. Lõpuks saadi kokkuleppele, et esineda võib juhul, kui Sibul ei pane sukki ja pikki säärsaapaid: „Kui ma lava taha jõudsin, tundsin, et ei saa ikka kuidagi ilma esinemiskostümita ja vedasin sukad jalga.“ T-Klaas sai menukaks looga „Meeste laul“, millele kirjutas sõnad ja muusika Peeter Volkonski. Sibul ise arvab, et tegu oli niivõrd hea looga, mis peaks vaieldamatult kuuluma 1980. aastate rokiparemikku. Sama arvasid ilmselt ka Moskva bändi „Tšornoje Kafe“ mänedžerid, kes pärast kontserti palusid T-Klaasil Moskvasse esinema sõita ja muuhulgas venelastele hevimuusikat õpetada. Miks T-Klaas tegevuse lõpetas, seda ei oska Sibul kommenteerida. Ütleb vaid, et tahaks isegi teada.
Sibula maailm pöördus kindlamaks, kui hevi ja Estonia olid möödas. Pärast Vanemuissesse töölelasumist järgnes üks kordaminek teisele. Esmakordselt avanes Sibulal võimalus kaasa teha ka draamatükis. „Sõjas ja rahus“ mängis ta oma lemmikut Napoleoni: „Ajalugu on olnud mu väike hobi, eriti Napoleon. Ja siis ükskord oligi nii, et mulle jalutab vastu kunstnik Ervin Õunapuu, kes teatab – Jaan, sa hakad Napoleoni mängima. Esiteks arvasin, et ta teeb nalja, kuid Vanemuisesse jõudes võttis Mikiver mul nööbist kinni ja küsis, et kas ma olen nõus. Loomulikult olin. Kui üldse miski, siis on just see mu unistuste roll olnud.“
Teine haruldane võimalus avanes Sibulale möödunud kevadel, kui näitleja sai kohtuda ühe oma rolli prototüübiga. „Kevadel lavastas Margus Kasterpalu Tartu Teatrilaboris moodsa ooperi „Peeter“, kus mina pidin mängima Olevit, kes oli reaalelust võetud Kalev Kesküla. Huvitav kogemus oli pärast etendust Keskülaga koos šampust juua ja rolli arutada. Näiteks Napoleoni puhul mul säärast võimalust ei avaneks.“ Ehedat Kesküla Sibul siiski ei mänginud, tegelane oli karakteriseeritud ja liialdustega: „Ma ei usu iialgi, et Kesküla käiks mööda Vabaduse platsi, veaks ninaga õhku ja räägiks, et ta tunneb põõsa lähedal Peetri lõhna,“ räägib Sibul muheledes.
Enamasti tuleb Jaan Willem Sibulal mängida just koomilisi karaktereid, kuid esinemine erinevates žanrides annab tunnistust näitleja universaalsusest. „Ühel hetkel hakkas kahju, et mind vaid koomilistesse rollidesse pannakse, tahaks vahel midagi tõsisemat teha. Kui aus olla, siis ma pole ju kunagi ametlikult näitlemist õppinud. Pigem uurin teisi näitlejaid, kuidas nemad teevad ja ülejäänu tuleb sisemusest,“ räägib Sibul, „Kuid ükskord sain täiesti eksprompt kiita. Lava taga arutasime näitlejatega erinevaid asju ja järsku Aivar Tommingas hüüatas, vaadake Sibulat, ta pole ju üldse näitlemist õppinud, ta ei oska ju mitte midagi, aga vaadake, kuidas mängib. See oli mulle suur kompliment.“ Eesti rahvas on Sibula arvates kiitusega kitsi, polevat harjunud. Kuid kogenud näitlejana on ta õppinud välistest märkidest lugema, kuidas etendus läks ja mida arvati. „Kui nõukogude ajal kirjutati mõni teos, siis rahvas oskas sealt välja otsida ridade vahele peidetud sõnumi,“ räägib ta, „Teatris on sama moodi, me ise oskame aplausi kestvuse ja tugevuse järgi välja lugeda, mis ja kuidas. Mulle piisab sellest täiesti. Ma tean, et on olnud väga edevaid näitlejaid, näiteks Einari Koppeli kohta räägitakse, et ta lõpetas tüki Vanemuises, pani end ruttu riidesse ja läks veel ette fuajeesse jalutama, et kõik teda näeksid. Ju siis jäi üks vint puudu.“
Oma suuremateks õpetajateks peab Sibul Teo Maistet Estoniast, Helgi Sallot ja Jüri Krjukovit. Viimane oli lavapartneriks George Malviuse lavastuses „Viiuldaja katusel“. „Mulle meeldib töötada koos professionaalidega. Näitlejatega, kes oskavad mängida ja lavastajatega, kes teavad, mida nad tahavad. Pole ühtki prooviperioodi, kus ma ei vaidleks lavastajaga, sest meil mõlemil peab asjast välja kujunema ühesugune nägemus. Professionaalidega on olukord heitlik – ei ole enam sellise tasemega lauljaid, nagu omal ajal olid Margarita Voites, Tiit Kuusik, Mati Palm, Teo Maiste. Ma ei ütle, et tänapäeva lauljad oleksid halvad, lihtsalt Estonias pole enam sellist plejaadi koos. Kui saaks kõik head eesti lauljad korraga lavale, siis oleks maailmatase. Üldse on Eestis vähe soliste ja see suur õnn, et meil on kaks muusikateatrit, sest rahvastiku arv on nii väike,“ kirjeldab Sibul olukorda.
Sel hooajal on Sibul tegev kolmes uues tükis: Liis Kolle/Albert Lortzingi „Salakütt“, Mikk Mikiveri/Per Olov Enquisti „Tshehhovi Kolm Õde“ ja Vahur Kelleri/ Janis Lusensi „Dr.Doolittle ja lindude ooper“. Lisaks, hakkab ta sel hooajal mängima „Kihnu Jõnnis“ viinalembelist madrust nimega Lõõtspill. „Lõõtspill on end põhja joonud madrus, kes mängib kõrtsis lõõtsa ja varastab kõike peale „tulise raua ja sooja sita“, nagu iseloomustab teda kõrtsmik. Selle rolli tarbeks hakkan varsti lõõtspilli tunde võtma, sest lavastuses pean saatma Ernesaksa lugusid, mida seal lauldakse,“ räägib Sibul.
Praegu on Sibula põhimure see, et ta on teatris kinni istunud, nagu neitsi vangitornis.Kuid hing ihaleb saada ka väljapoole müüre ning ise muusikat teha: „Ma pole ammu niiöelda estraadi teinud, aga kangesti tahaks. Nüüd plaanimegi Silvi Vraidiga teha suvel kontserttuuri eesti kirikutes, kus laulan klassikat ja mõned duetid on muusikalidest. Silvi repertuaaris on lisaks gospel ja jazz. Veel oli plaanis koos Propelleriga esitada aariate arranžeeringuid, kuid paistab, et see plaan jääb rahapuudusel katki. Eks näis, mis juhtuma hakkab.“

Mare Tommingas ( Vanemuise koreograaf ja lavastaja): Ma olen Sibulaga palju koos töötanud. Ta on päris pöörane sell, vaimustub kiiresti igasugustest ideedest ja pakatab energiast, hästi optimistlik inimene. Samas on ta haavatav nagu laps, keda peab teinekord talutama. Ta on kindlasti rohkem, kui tavaline laulja ja päris hea näitleja.
Sibul on omaette nähtus, kasvõi selle poolest, et tal on kaks nime. Kuis seda Willemit ei oleks, siis paljas Jaan Sibul ei kannaks seda mõõtu välja. See Willem ongi tema sees just see krutski osa. Mul on temaga koos olnud väga tore töötada.

Peeter Volkonski (muusik ja näitleja): Ta on minu jaoks esiteks hea sõber. Kui me telefoniga vestleme, siis alustame alati oma kõne sõnadega: „Tere armas sõber“. Sibul on üks harvu juhuseid, kus laulja on võimeline samaaegselt ka hästi näitlema. Jaan Willemi eripäraks on see, et ta on selline inimene, kellele meeldib istuda köögis ja seal pidevalt vene kirjandust lugeda. Ajuti mulle tundub, et ta kuulub üldse vene kultuuri. Me oleme temaga sellest ka rääkinud ja ta tunnistab ise ka, et ta tõesti tunneb sellist tõmmet sinna poole. Oma lemmiku Napoleoni juurde jõudis ta ju ka läbi Jevgeni Tarle, kes on vene ajaloolane.

JAAN WILLEM SIBUL
Sündinud 24.03. 1956 Verhoturje linnas Uuralis (Rasputini sünnilinn)
1961-1974 Antsla Keskkool
1973-1974 Antsla Muusikakool, flöödi eriala
1974-1978 Eduard Vilde nimeline Tallinna Pedagoogiline Instituut, orkestrijuhtimine, lisaerialana flööt
1978-1980 Nõukogude armee
1980-1988 Tallinna Riiklik Konservatoorium, laulmine
1980-1982 Riiklik Akadeemiline Meeskoor RAM
1982-1990 Estonia koor
Alates 1992 Teater Vanemuine
1986-1988 ansambel T-Klaas