fbpx

See supp sünnib süüa


Vanemuise “Mesimeest” peaks teenitult ootama publikumenu

Teatrifestivali Draama alustas ja lõpetas Jan Uus-põld. Ja kuigi Hendrik Toompere (jun) lavastatud “Kokkade öö” pälvis 2001. aastal teatri aastapreemia ja Ain Mäeotsa “Mesimees” vaevalt et sellise tunnustuseni jõuab, tundus mulle Vanemuise äsjane uuslavastus huvitavamana ning Uuspõllu peaosa selles ta enese loomingu seisukohalt hoopis olulisemana.
35-aastase inglanna Charlotte Jonesi näidend on väga osavalt konstrueeritud well-made-play. Võtnud aluseks “Hamleti” koflikti, määrinud sellele Tom Stoppardi (“Arkaadia”!) pseudoteaduslikku kreemi ning kastnud nii valminud koogi Ray Cooney situatsioonikomöödia kisselli, on saadud magustoit, mis peaks söödav olema ka teatrist vaid nalja otsivale “tavavaatajale”. Samas ei kirtsuta ka Cooneyt põlastav peenem publik (inglise teatrikriitikud) otseselt nina, vaid on näidendit koguni pärjanud mitme kõrge auhinnaga.
Mäeotsal on õigus olnud, öeldes, et tegu pole siiski kuunilikult isemängiva jandiga, kus head näitlejad publikult pea alati pissi püksi kisuvad. “Mesimehe” puhul tuleb leida lugu vedama hakkav žanrivõti. On see siis must komöödia, melodraama, lihtsalt farss või koguni psühholoogiline perelugu? Sugemeid on ju kõigest. Mäeots pole valikut teinud ning mängib igat stseeni just selle tarvis esmapilgul sobivaimas žanris.
Tulemuseks on paras seljanka, kuid sellegipoolest üsna maitsev. Miks selle lavastusega seoses just supi-kujund silme ees on, jäägu see teatrisse mineva vaataja avastusrõõmuks. Eklektika ei tähenda ju tingimata midagi halba, vaid teinegi kord ergutab hoopis vaataja vastuvõtutaju. Sama näidendi teisi esitusi nägemata (ja lugu lugemata) ei oskagi öelda, kas tulemus olnuks parem, kui lavastaja oleks mingi läbiva stiili kasuks otsustanud.

Ülepingutatud lõpp

Siiski tundub näidend (ja seetõttu ka lavastus) pisut ülekonstrueerituna. Aednik Jimi (Aivar Tommingas) kasutamine Hamleti isa vaimu funktsioonis ning sellest johtuv melodramaatiline (paraku siiski mitte süva-psühholoogiline) lõpp mõjus vähemalt allakirjutanule kui mitte ülearusena, siis vähemasti ülepingutatuna.
Mäeotsa oluline teene on Uuspõllu kutsumine kogu lugu vedava astrofüüsikatudengi Felix Humble’i rolli. Ning Jan osutab oma särava mänguga Vanemuisele kindlasti ka vastuteene.
Tema suhtes tekkiski juba hirm, et halvamaitseline telejanditamine võib ta näitlejaande samasse stambiauku vedada, kuhu nii mõnigi anderikas eelkäija Eestis juba kukkunud on.
Felixi osa nõuab Uuspõllult aga üsna mitmekülgset mängu ning erinevate oskuste rakendamist, millega näitleja ka suurepäraselt toime tuleb. Ega me saalis saagi hästi aru, millal Felix veiderdab teadlikult, millal teda valdab aga tõsimeelne hüs-teeriahoog ning küllap peaks see nii olema ka hästiesitatud päris-Hamleti puhul. Kui millestki puudu oli, siis ehk täiskasvanulikkusest, sest vaimupuudega puberteedina ei tohiks Felix küll kordagi mõjuda.

Vaheaplausid

Rõõm oli tõdeda Külliki Saldre vaimset ja füüsilist nooruslikkust, mis võimaldas tal võrdväärse sarmi ja usutavusega olla nii Uuspõllu Felixile emaks kui Hannes Kaljujärvele (George Pye) armukeseks. Nagu Gertrud “Hamletis”, on ka Flora Humble meeste poolt kaitseseisundisse tõrjutud, kuid Saldre suutis selles olukorras korduvalt ka tugeva emakiskja küüsi näidata.
Hannes Kaljujärv ja Merle Jääger (teenijanna Mercy Lott) demonstreerivad “Mesimehes” sujuvat üleminekut keskea rollidele. Meie teatripildi kauaaegse “üle küla poisi” ja “üle linna punkari” mängus ilmutavad end äkki kõige paremas tähenduses Lembit Eelmäe ja Herta Elviste ning ma loodan, et keegi selle võrdluse osalistest ei tunne end solvatuna. Võita aga draamaetenduses kaks korda publikult vaheaplaus – kusjuures ükskord rääkimise ja teine vaikimisega –, on Merca puhul saavutus, millesarnast meie lavadel ei mäletagi.
Felixi ümber keerlevat perekondlikku loomaaeda kroonib võimaliku lapse võimaliku emana Karin Tammaru Rose Pye, kes usutavalt kujutab praegu oma armastatust veel vaimselt küpsemat, kuid ihult nooremat naisolevust, kellest asjade positiivse kulgemise korral peagi paljulapseline paks professoriproua võiks saada.
“Mesimeest” peaks teenitult ootama publikumenu, mis suudab ehk ka teatri ajutisele juhile tõestada, et külalisnäitlejate pealt kokkuhoidmine kindlasti teatri finantsedu aluseks pole. Ning tänu ka kavalehe koostajaile ning Jaan Einastole, tänu kellele mu astronoomia-alane teadmistepagas oluliselt kaasajastus.