«See, kuidas balletis naist tõstad ja maha paned, on terve teadus!»
Vastu reedest «Suveöö unenäo» esietendust kuulis teatrimajja saabunud ooperisolist Jaan Willem Sibul, et Vanemuise juhtkond on ta ooperi nimekirjast maha tõmmanud ja balletti üle viinud. Põhjuseks Jaan Willemi edukas rollisooritus balletilavastuses.
«Kõik teatrižanrid on mul nüüdseks ära proovitud,» pugistab päevakangelane naerda. Enne nüüdset balletiosa – käsitöölisest harrastusnäitleja Nick Bottomi rolli – on tehtud ooperit, operetti, muusikali ning draamat.
Nüüd ilmub artist Sibul lavale minikleidikeses, tõstab ja keerutab, hõljub ja hüppab, nagu oleks seda kõike eluaeg harjutanud. Vanemuise juhtkonnal oli artisti balletitruppi üleviimise pinnalt põhjust nalja visata küll.
Artist Sibul ise ilmutab oma tantsuliste võimete pihta kõnekat tagasihoidlikkust. «Jajah, ma võin siin puhveti tantsupõrandal midagi teha, aga ballett – see on teistmoodi,» räägib ta ise. «Minu teadmiste sekka lisandus täiesti uus asi: naiste tõstmine. See, kuidas balletis naist tõstad ning maha paned, on terve teadus.» Muheleb veidi ja lisab: «Pean ütlema, et see mõjus erootiliselt. Meeldiv füüsiline lähedus. Mulle üldse naised meeldivad.»
Kaks balletiarmastust, üks nõrkus
Tegelikult on Jaan Willem alati hiilanud kergejalgsusega. Tänu emale. «Mu ema oli tantsujuht, kes on juhendanud taidlejate rahva- ja karaktertantsu. Eks siis minagi tantsisin. Helistasin nüüd talle Saksamaale ja küsisin, kas tema õpilastest on keegi kunagi edasi balletti ka läinud. Oh, mine nüüd, balletti pole küll läinud, vastas ta. Ütlesin siis, et ta oma poeg on läinud.» Selle lause peale puhkes ema naerma ning pidas poja juttu ilmselgeks naljaks. Saksamaalt Jaan Willemile külla saabunud vend saab koju tagasi pöördudes kaasa lavastuse video, et ema oma silmaga veenduks: tantsib, jah, Jaan Willem balletti.
«Kui põnev on balletitrupiga koos töötada! Nad on nii huvitavad, olen vaimustuses,» kiidab Jaan Willem. «Vapustavalt head inimesed! Vapustavalt professionaalsed inimesed! Enne mul oli balletis üks armastus – Mare Tommingas, aga nüüd on kaks. Minu praegune lavapartner Rita Dolgihh ka. Ma armastan inimesi, kes oma tööd hästi oskavad. Ma õudselt hindan andekaid inimesi. See on mu nõrkus.»
Balletitrupi kiitmisel kipub Jaan Willemil sõnu nappima. «Trupp aitas nii väga, nii et ka sant oleks selle osaga hakkama saanud,» sõnab ta. «Kui proovi oli vaja, siis Leena Karpova alati aitas mind. Ja Rufina Noor. Ning Rita ise aitab mind kogu aeg.»
Seekordne tantsukatsetus ei jää Jaan Willemile aga sel hooajal viimaseks. «Mul ongi Rita Dolgihhiga «Catsis» uus duett,» naerab ta. «Mingit kassi ma ses muusikalis teen, aga mis nimelist, ma ei tea. Pole vahet, on ta Miisu või Kiisu.»
Kogu lava Sibula päralt
Uusi kogemusi on artist Sibul «Suveöö unenäo» käigus saanud mühinal. «Balleti näitlemine on teistmoodi, seal peab mängima kehaga. Kui niimoodi draamat või ooperit teeks, siis oleks see ilmne liialdus. Mõjuks kui 1915. aasta tummfilm – ?estid on liialdatumad. Balletis on see aga omal kohal,» jutustab ta. «See on haruldane võimalus, kui minusugune profaan saab tantsida romantilist tantsu. Aga see on kõik loogiline. Selles pole midagi väära – inimene ongi ju kohmakam tantsija kui haldjad.» See romantiline tantsunumber on taidleja Bottomi kehastatud Pyramuse ning haldjate kuninganna Titania (Rita Dolgihh) armutants.
Muu hulgas saab Jaan Willem selle balleti käigus maha hiigelpika tantsulise liikumisega üle suure lava, mille sekka käib vähemalt üks balletihüpe. Teinekord ka kaks. «Korra varem oma elus olen laval nii pikka liikumist teinud,» sõnab ta. «Siis, kui «Sõjas ja rahus» Napoleoni mängisin. Suurel tühjal laval. Kogu lava oli minu päralt ja ma nii nautisin. See oli supertunne! Sellist asja saab väga harva teha!»
Kolm kleidilist kogemust
Muide, vallatu minikleidike, mida Jaan Willem ses rollis kannab, polnud tema lavaelu jooksul nii uus kogemus kui balletisammud. Või siiski? «Aga kleitide suhtes ei ole ma päris mihkel-mees,» pahvatab Jaan Willem naerma. Kleidilistega on tal seni olnud kolm otsest kokkupuudet: «Esimene oli lapsena ja kõige hullem. Vanatädi tahtis, et ma magaksin öösärgis. Kord keris see mul magades ümber kaela ja pidi mu peaaegu ära kägistama, siis loobus vanatädi mulle seda selga panemast.» Teise kogemuse korjas ta rahvusooperist Estonia, kui kandis «Lucia di Lammermooris» kaasa tehes šoti seelikut. «Läksin kohvikusse ja istusin nagu tüdruk – viskasin seelikusaba taha. Ja tead, kui palja säärega istud külma vastiku pingi peale – ma kiljatasin. Siis sain aru, miks tüdrukud kiljatavad.»
Käsitöölisest harrastusnäitleja Nick Bottomi kleidike on Jaan Willemi elus kolmas. «Kogu aeg kisun seelikut allapoole,» pajatab ta. «Ja kui tuul puhus, oli mul tunne, et olen nagu Marilyn Monroe sel kuulsal tuulepildil.»
Viskas siis kostümeerijaile nalja, et kuivõrd ta ei oska kleidiga hästi ringi käia, pandagu ta kostüümivuplite peale litrid. Nood panidki. Need säravad mis kole, kui Jaan Willemi kleidisaba tantsuhoos liig kõrgele kerkib. Seda juhtub.